Riik toetab mittesäästliku metsanduse jätkumist?

Probleemid Eesti metsanduses on selgesti tunnetatavad, mistõttu ka riigikogu võttis eelmise aasta lõpus töösse metsaseaduse muutmise. Parandusettepanekuid on palju, kuid mil määral reguleeriks koostatud eelnõu järgi muudetud seadus metsandust tervikuna?

Seaduse muutmisel on raiete lubamise kriteeriumid endiselt puistu üksikud tunnused. 2000. a statistilise metsade inventuuri andmeil on meil metsi, mida seaduse järgi võiks lähiaastail lagedaks raiuda, 35,7 kogu metsamaast. Lisades siia 6 metsamaast, mis tänaseks juba on raiutud, on seaduslikult aktsepteeritav olukord, kus järgneva kümnendi mööduses laiuvad enam kui kolmandikul meie metsamaast kännustikud või heal juhul väga noored puukesed. Ka metsanduse arengukava keskkonnamõjude hindamise käigus osutasid spetsialistid, et seaduse järgi võib igal aastal raiuda keskmiselt 18,6 mln tm.

Metsade mõõtmisel pole tegelikkuses võimalik saavutada absoluutset täpsust, kõik andmed esitatakse suurema või väiksema veaga. Kuidas mõjutab aga raiemahte ?pisike? eksimine üksikute tunnuste osas? Mul on kasutada Eesti Metsakorralduskeskuse arvutused, mille järgi võiks puistute keskmise diameetri järgi lähiaastail lagedaks raiuda 29,5 korraldatud erametsadest. Maakondade viisi on see näitaja erinev, kõikudes 19,5 Läänemaal ku-ni 42,0 Lääne-Virumaal. Kui eksida diameetri mõõtmisel vanemates puistutes ainult 2 cm (ametlikult lubatud viga), võiks maha raiuda juba 42,2 kõnealustest metsadest (31,2 Läänemaal ja 52,2 Lääne-Virus).

Selle alternatiiv oleks seaduses sätestatud mehhanism raiete reguleerimiseks mahtude järgi, mis arvestaks nii juurdekasvu kui kindlapiirkonna metsade üldist olukorda ja alles seejärel puistute üksikuid tunnuseid.

Nii statistikaameti kui metsade statistilise inventuuri andmeil uuendatakse igal aastal vaid kümnendik lagedaks raiutud aladest. See näitab, et raiesmike taasmetsastamise kohustus on deklaratiivne. Aastaid on räägitud, et seaduses olevast üllast nõudest on väga kerge mööda hiilida. Selles osas puudub ka korralik rakendusmehhanism. Enamikel juhtudel on võsastunud raiesmikku võimalik näidatata kui seadusele vastavalt uuenenut.

Ka eelnõus pole sisulisi muutusi rakendusmehhanismide loomiseks, nagu näiteks raiete lubamise sidumist uuendamata raiesmike pindalaga majandamisüksusel, tagatisraha kasutuselevõtmist ega muid mooduseid. Tõenäoliselt ei parane ka pärast seaduse muutmist raiesmike uuendamine.

Loodetavasti tekib metsaseaduse muutmise tulemusena seaduslikku raiet tõendav dokument kinnitatud metsateatise näol. Kahjuks on jäänud tähelepanuta asjaolu, et andmed teatisele võtab raiuja halval juhul laest ? pole kirjeldatud, kust pärineb teatisele kantav info raiemahtudest ja -kohtadest.

Teine lahendamata aspekt on asjaolu, et puidu müügil ei ole ikka vaja näidata raie seaduslikkust. Seda saaks lihtsalt korraldada, nõudes ostjalt puidu päritolu kinnitava dokumendina ka kinnitatud metsateatise küsimist müüjalt, koos nende andmete talletamise kohustusega, võimaldamaks ostjal veenduda puidu seaduslikkuses ning vajadusel hiljem kontrollida puidu liikumise teekonda konkreetse raiekohani.

Praeguses olukorras on küsitav raieloa staatuses kehtestatava kinnitatud metsateatise kasutamine, kui pole selge andmete jõudmine dokumendile ning kui on välja töötamata selle edasine kasutamine puiduvoogude liikumises. Seega säilivad võimalused puidu takistamatuks müümiseks ka peale metsaseaduse muutmist.

Demokraatlikus ühiskonnas on seadus vahend, millega reguleeritakse probleemseid valdkondi. Probleemide lahendamine või lahendamata jätmine riigikogu poolt väljendab riigi seisukohti kirjeldatud küsimustes. Mina valijana ei andnud valitud saadikule volitusi mittesäästliku metsanduse toetamiseks. Aga eks riigikogu liikmed tea isegi, milliseid huve nad esindavad ja millise vastutuse nad sellega endale võtavad.

Autor: Rainer Kuuba