Ülemaailmsed ühised hüved: puuduv komponent

George Soros 17. oktoober 2001, 00:00

USA ja ta liitlaste sõjalised löögid Afganistanile jätkuvad. President Bush on hoiatanud, et seekordne võitlus terrorismiga tuleb kestev. Sõda terrorismiga on vajalik. Kuid terroristide laagrite pommitamisest ja põgenikele lennukitelt toidupakkide allaheitmisest ei piisa. Tuleb koostada ka konstruktiivne tegevuskava praeguse globaalse süsteemi õiglusetuse suhtes, ebaõigluse suhtes, mis aitab näiteks Osama bin Ladenil poolehoidjaid võita. Ammu enne 11. septembrit hakkasin ma välja töötama ettepanekute kogumit selle pikaajalise eesmärgi nimel. Need ettepanekud on nüüdseks muutunud veelgi pakilisemaks.

Elame globaalse turuga maailmas, kuid poliitiline korraldus põhineb endiselt riikide ülimuslikkusel. Mõned rahvusvahelised institutsioonid küll hoolitsevad globaalse turu eest, kuid nad pole just täiuslikud. Veelgi väiksema efektiivsuse ja rahalise toetusega on rahvusvahelised institutsioonid, mis hoolitsevad ühiste hüvede eest, selliste hüvede eest nagu rahu alalhoidmine, keskkonnakaitse, vaesuse leevendamine, tervise, töötingimuste ja inimõiguste alase olukorra parandamine.

Lahknevus rahvusvaheliste rahandus- ja kaubandusinstitutsioonide ning teiselt poolt sotsiaalsete eesmärkidega rahvusvaheliste institutsioonide vahel muudab globaalse ühiskonna kujunemise vildakaks. Kaubandus ja finantsturud toodavad edukalt rikkust, kuid ei saa muid sotsiaalseid vajadusi rahuldada.

Enne finantsturgude globaliseerumist võis ühiste hüvede eest hoolitsemine jääda eraldi valitsuste õlule. Nüüd, kapitali vaba liikumise tingimustes, on üksikutel riikidel keeruline kehtestada maksusid ja ettekirjutusi, sest kapital võib minna mujale. Pealegi pole mitmel riigil head valitsust. Tänapäeval on vaesuse ja viletsuse olulisimateks põhjusteks tihti repressiivsed ja korrumpeerunud re?iimid. Seega ei piisa paremast ülemaailmsest korraldusest ühiste hüvede kindlustamiseks, peame leidma võimalusi parema valitsuse esiletõusuks eri maades.

Hüvesid nagu tervis või keskkond ei saa edendada sanktsioonide kehtestamisega riikidele, kes ei täida rahvusvahelisi nõudeid, sest paljudel riikidel ei ole nõuete täitmiseks vajalikke ressursse. Selle asemel tuleb rahvusvaheliselt toetada vabatahtlikku nõuete täitmist ning võimaldada vaestel riikidel rahvusvaheliste standardite tasemele tõusta.

Rahvusvaheline abi eeldab ressursside ülekandmist rikastelt riikidelt vaestele. Kahjuks on rahvusvahelisel abil halb maine. Välisabi praegune korraldus on harva efektiivne ja tihti viljatu.

Laias laastus tingib seda minu meelest viis peamist põhjust.

- Välisabi on kavandatud andjate, mitte vastuvõtjate huvides. Doonorriigid annavad tihti abi lähtuvalt oma riiklikest julgeolekuhuvidest ja geopoliitilistest kaalutlustest, sageli pööramata tähelepanu vaesuse määrale või vastuvõtva riigi valitsuse iseloomule.

- Doonorriikidele meeldib abi suunata oma kodanike vahendusel ning rahvusvahelised institutsioonid eelistavad saata väliseksperte, selle asemel et kujundada kohalikku potentsiaali. Vastuvõtvad riigid pole tihti võimelised abi rakendama. Kuna arenguprojekte kavandatakse ja teostatakse väljastpoolt, jääb ekspertide lahkumise järel vähe alles.

- Välisabi on peamiselt valitsustevaheline ja vastuvõtvad valitsused suunavad vahendid omaenda eesmärkide täitmiseks.

- Andjad nõuavad antud abi üle riikliku kontrolli säilimist, tulemuseks on kooskõlastamise puudus.

- Rahvusvaheline abistamine on suure riskiga ettevõtmine. Selle edukas teostamine on keerukam kui kasumit taotleva ettevõtte juhtimine, sest pole olemas üht ammendavat sotsiaalse kasu mõõtu. Abi korraldavatel bürokraatidel on palju kaotada ja vähe võita, nad riskeerivad.

Tuleb leida paremad viisid rahvusvahelise abi rahastamiseks ja pakkumiseks, et tasakaalustada globaliseerumise ebaõigluse mõnd tahku.

Rahastamise osas teen ettepaneku, et IMF annaks välja Eriõiguste reservi ühikud (Special Drawing Rights - SDR) ning rikkad riigid tasuksid oma määratud osa. 1969 kasutusele võetud ja 1981 viimati väljalastud SDR-id on rahvusvahelised reservvarad, mis toimivad arvestusühikuna ja maksevahendina IMF liikmete ja teiste kindlaksmääratud omanike vahel.

Eelistan SDRide väljalaset Tobini maksule (pakutud maks rahvusvahelistele rahatehingutele) mitmel põhjusel, millest olulisim on, et SDRide eriväljalase kiideti heaks juba 1997 ja selle on ratifitseerinud 71 IMF liikmetest. Seda saaks rahvusvaheliseks abiks kasutada kohe, kui selle ratifitseeriks ka USA kongress ning arenenud riigid tagaksid oma eraldised antud eesmärgiks.

Kuna SDRid on laenuinstrument, peaksid doonorriigid kandma laenukulusid. Kuid kogused oleksid tühised: USA peaks oma 3,69 miljardi dollarilise osa maksmiseks, kavandatud 27,5 miljardi dollari SDR väljalaskest, tasuma ligikaudu 124 miljonit aastas.

Rahastamise allika leidmisest veelgi olulisem on parandada rahvusvahelise abi jaotamisviisi. Ma teen ettepaneku kujundada omalaadne turg, kus programmid võistlevad doonorite vahendite eest. See peaks toimima järgmiselt.

Asutataks rahvusvaheline Nõukogu, mis toimib IMF kaitse all, kuid sellest sõltumatuna. Nõukogu liikmed oleksid teenete alusel määratud silmapaistvad isikud. Nõukogu otsustaks mitte ainult programmide kõlblikkuse üle, vaid korraldaks ka nende jälgimist ja hindamist. Kuid Nõukogul poleks õigust otsustada vahendite kasutamise üle. Selle asemel oleksid doonorriigid vabad valima, milliseid kõlblikke programme oma SDRidega toetada, mis kujundaks turu-taolise vahekorra doonorriikide ja taotlejate vahel.

Sobilikud oleksid kolme liiki programmid:

Need sihtfondid alluksid silmapaistvate isikute rahvusvahelisele nõukogule ja võiksid toimida rahvusvahelise agentuuri, näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kaudu, või asutada riiklikke agentuure, või kasutada mõlemat võimalust. Riiklikud agentuurid teeksid tihedat koostööd valitsustega, kuid oleksid neist sõltumatud, nii et kohalikke nõukogusid kinnitaks ametisse rahvusvaheline nõukogu. Dubleerimise vältimiseks peaks vaid üks ülemaailmne sihtfond tegelema ühe valdkonnaga, näiteks HIV/AIDS, kuid sellele võiksid kandideerida mitmed agentuurid.

Programmid pakuksid välja vastuvõtvate riikide valitsused ja neid kinnitaksid doonorvalitsused. Kui vastuvõtvad valitsused ei täida oma lubadusi, lõpetaksid doonorid toetamise.

Rahvusvahelistel finantsinstitutsioonidel oleks täita kaks osa: nad võiksid abistada programmide kavandamisel ja anda töötajaid programmi teostamiseks, aga nad oleksid ka peamiseks rahastusallikaks. Kuid rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ei pruugiks programme juhtida. Erinevalt Maailmapanga laenudest, juhiksid programme vastuvõtvate riikide valitused.

Need oleksid eriti kasulikud repressiivse või korrumpeerunud re?iimiga riikides. Kehvade valitsuste toetamise asemel oleks rahvusvaheline abi tasakaalustavaks toetuseks kodanikeühiskonnale. Repressiivsed re?iimid võivad muidugi mitteriikliku tegevuse keelata, kuid neil oleks raske elanikele ees õigustada abiorganisatsioonide keelustamist.

Pealegi on mitmeid tegevusi kõige parem toimetada väljaspool riiklikke kanaleid. Sobivaks näiteks on mikrofinantseerimine. Rohke tõendusmaterjal näitab, et see toimib, ilmekaimaks näiteks on Bangladesh. Kuid vaatamata sellele, et edukad mikrolaenud on suures osas isetasuvad, ei piisa nendeks saadud sissetulekutest, samuti ei suuda nad hankida kapitali finantsturgudelt. Selleks et kujundada mikrolaenud majandusliku ja poliitilise progressi oluliseks teguriks, tuleb nende määra oluliselt suurendada. See nõuaks üldist toetust, samuti kapitali konkreetseteks riskiettevõtmisteks.

Finantsala toetus mikrofinantseerimise algatustele sisaldaks juhtimistarkvara väljatöötamise ja kättesaadavaks tegemise ühise hüvena, juhtide koolituse, hindamisagentuuri asutamise ja laenugarantiide skeemi kujundamise. Hindamisagentuur aitaks kaasata heategevusliku suunaga soodsaid investoreid, kes lepiksid turu keskmisest väiksema kasumiga või ei taotleks üldse kasumit. Laenugarantiide süsteem võimaldaks vastavail mikrolaenu institutsioonidel anda välja võlakirju reitinguga AAA (tagatisteks saaks kasutada Maailmapanga põhikapitali garanteeritud osa). Haridusstipendiumite ja tervishoiu ühitamine mikrolaenudega võiks suure osa elanikkonnast vaesusest välja aidata.

Mitteriikliku abi osas tuleks julgustada mitmekesisust ja pluralismi. Nii toetuste andmisel kui vastuvõtmisel peaks olema võistlus. Näiteks võiks asutada mitu riskikapitali fondi, mis investeeriksid mikrolaenamisse.

Mitteriiklike kanalite kasutamine on siinse tegevuskava üks peamisi eeliseid. Maailmapank on põhikirjaga määratud enamiku tegevuste puhul valitsustega suhtlema, toetades sageli repressiivseid ja korrumpeerunud re?iime. Panga president Jim Wolfensohn on püüdnud valitsusväliste organisatsioonidega tihedamat koostööd teha ja teda on igast küljest rünnatud.

Kui esitatud tegevuskava toimib edukalt, võiks esimesele SDRide väljalaskele järgneda iga-aastased väljalasked ning nende ulatust võiks suurendada kuni olulise mõju saavutamiseni. Sest suveräänsete riikide maailmas on valitsuste kvaliteedi parandamiseks parim viis positiivsete ergutuste pakkumine.

Pakutud tegevuskava üle otsustamisel tuleb arvestada, et välisabi "turg" on vähemefektiivne kui tavaline turg. Isikliku rikkuse taotlemisel on lihtne edukriteerium, nimelt lõppsumma kasum või kahjum. Ühiste hüvede üle tuleb otsustada nende mõju põhjal ühiskonna eri segmentidele ning mõju üksikutele osalejatele on raske summeerida. Usun siiski, et minu pakutud tegevuskava vähendab kõigi viie puuduse mõju, mida loetlesin.

Rahvusvahelise abi parandamine ja lisamine on pärast 11. septembri terrorirünnakuid USAle veelgi pakilisem. Peame tegema kõikvõimaliku terrorismile vastuseismiseks ja selle väljajuurimiseks, kuid see ei tohi muutuda kõikehõlmavaks, kõiki vahendeid ärakulutavaks püüdluseks. Muidu oleks sellest abi terroristidele, nemad määraksid tegevuskava, mitte meie. Me peame pakkuma maailma parandamiseks positiivse nägemuse, kui tahame võita nende inimeste südame ja mõistuse poolehoiu, kes kannatavad globaliseerumise ebaõigluse tõttu.

Autoriõigus: Project Syndicate, oktoober 2001

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:58
Otsi:

Ava täpsem otsing