Edukustasu avalikus sektoris

Maksude administreerimine on üks teenuseid, mida maksumaksja maksude maksmise kaudu riigilt ostab. Tavatingimustes tagab teenuse kvaliteedi konkurents. Paljude teenuste puhul, mida osutab riik, konkurents puudub ? teenuse osutaja on monopolist. Sellistes tingimustes on lihtne muutuda mugavaks. Kannataks teenuse kvaliteet ning selle kaudu teenuse saaja.

Rahandusministeerium tegi ettepaneku maksta maksu- ja tolliametnikele edukustasu, mis oleks vahend maksude administreerimise kvaliteedi tõstmiseks. Ettepanek on leidnud toetajaid, aga ka kahtlevat vastukaja ? tänases situatsioonis on tulemuspalga maksmine maksude administreerijatele ohtlik nende madala kompetentsuse tõttu, taustsüsteem pole sobiv, maksumaksja hakkab kannatama ametniku rahaahnusest tingitud ebaadekvaatsete ettekirjutuste tõttu.

Eraettevõtluses on kaua kasutatud edukustasu kui üht olulist motivaatorit edu saavutamiseks. Tulemused on hästi mõõdetavad ning seetõttu on võimalik hea töö eest maksta väärilist hinda. Riigi pakutavate teenuste edukus on operatiivselt raskesti mõõdetav, mistõttu pole tulemuspalga süsteem eriti juurdunud. Seetõttu on arusaadavad ka hirmud, sest tegemist on ju üpris uue ja konkreetseid muutusi kaasa toova nähtusega.

Tänastes tingimustes on maksude administreerijail võimalik saavutada oma erialal üsna kiiresti kõrge kompetentsus. Probleem on selle säilitamises. Maksuameti 5763kroonise keskmise palga juures on keeruline hoida kaadrivoolavust madalana, mis on vajalik professionaalsuse ühtlaseks tõusuks. Kui väita, et kompetentsust on vaja oluliselt tõsta enne tulemuspalga kehtestamist, jõuaksime surnud ringini, mille puhul tulemuspalga maksmiseks vajalik taustsüsteem ei muutuks iial sobivaks. Teenuse kvaliteet saaks tõusta üksnes siis, kus maksu- ja tolliametis töötaksid ainult oma erialale jäägitult pühendunud inimesed. On see võimalik?

Professionaalse töötaja säilitamiseks tuleb maksta konkurentsivõimelist palka. Seda on oma nahal tundnud iga eraettevõtja. Hirm, et edukustasu loob vale motivatsiooni, mille all maksumaksjad kannatama hakkavad, on esmapilgul õigustatud. Keegi pole öelnud veel, kuidas täpselt edukustasu arvutama hakatakse, kellele ja millistel alustel makstakse. Süsteemi väljatöötamisel on oluline osa hooletut suhtumist karistavail tegureil, nagu kaotatud kohtuasjad, kohtukulud, alusetud ning asjaolude samaks jäädes muudetud ettekirjutused.

Üks tegur, mis peaks vähendama ettekirjutuste tendentslikku suurendamise hirmu, on tulemuspalga maksmise fakt ise. On ju üpris inimlik, et varblane peos on tunduvalt parem kui tuvi katusel. Miks peaks riskima ebakindlatel alustel ettekirjutuse tegemisega, mille põhjendatud vaidlustamine toob kaasa aja kaotuse ning tulemuspalgast maha arvutatavad kulud? Alternatiiv on järgmise juhtumi menetlemine, oluline on efektiivsus!

Huvitav on lugeda väiteid alandlikust maksumaksjast, kes üksnes maksuametiga tüllimineku hirmus kõik ettekirjutused täidab. Selliseid juhtumeid kindlasti esineb. Kuid mis on probleemi olemus? Oletame, et tüli maksuametiga toob kaasa kartuse järgnevate kontrollimiste ees, isegi siis, kui on selge, et maksud on korrektselt makstud. See on võimalik üksnes siis, kui ametnik ei ole motiveeritud tegelema reaalsete juhtumitega. Kardetud kättemaksu aktsioone, mil pole muud tulemust kui ajaraiskamine, ei premeerita.

Halvasti motiveeritud maksu- ja tolliamet tähendab maksumaksjale riski maksude võimaliku tõusu näol. Kui makse laekub samade maksumäärade juures kehvemini, on keeruline iga kord ka riigieelarve kulutusi samavõrra kärpida. Ja vastupidi ? tugeva administreerimise korral võimaldavad head tululaekumised pigem makse alandada. Miks mitte luua selleks sobiv keskkond?