Väikseim number Londonis on neli

Allan Soon 19. oktoober 2001, 00:00

Neljast naelast algab terve päeva kehtiva Londoni transpordikaardi hind, sama kehtib paki sigarettide kohta. Sissepääs kinno või ööklubisse algab ikka neljast ühikust. Ka lihtsamates söögikohtades, kui te just hamburgeriga leppida ei kavatse, saab kõhukinnitust mitte vähema kui nelja naela eest. Ja isegi enamikus Londoni kõrtsidest ei saa te muidu tulema, kui olete kaaslasega kahe peale kaks õlut võtnud ja kõrtsmikule selle eest meie rahas koidula jätnud.

See-eest on baaridaamid ja baarmenid tähelepanu ise. Vaevalt sisse astunud ja pilgu üle suhteliselt hõivatud ruumi libistanud, kostab leti tagant sõbralik hõige, et mida võtate. Ärge keerutage peaga, see pakkumine on just teile. Ilmselt kuulub õlle hinna sisse ka teadmine, et London on ajalugu ise ja vanimad tänini sama äriga tegelevad kõrtsid, nagu Püha Jüri või Ankru kõrts, alustasid janustele mereseiklejatele õllevalamisega vähemalt kolmsada aastat tagasi.

Kultuuri ja ajalugu saab nii Londonis kui mujal kuningriigis sisse ahmida nõrkemiseni. Muidugi ei tasu unustada, et selle kõige eest ei jäeta teilt soliidset summat küsimata. Kunstinäituste puhul tuleb eelkirjeldatud neljanaelane taks korrutada kahega, Towerisse pääsemiseks kolmega.

Näha on Toweris palju, alates kuninglikest elupaikadest, relvadest, vangikambritest ja lõpetades troonide ning kroonidega. Just kuninglike juveelide kogu vapustab enim. Juba nende juurde pääs on elamus ? te sisenete läbi mitmekümnesentimeetrise mehaaniliste, elektrooniliste, aeg- ja koodlukkudega ukse justkui panga rahahoidlasse.

Siis avaneb pilt, mida näeb harva. Iga ese, mis silma puutub, on teos. Seal on puhtast kullast meetrise läbimõõduga taldrikuid, mis servast servani kannavad oma aja parimate meistrite gravüüre, lugemata hulk vähemaid liudasid ja peekreid. Välja on pandud umbes meetrikõrgune boolinõu, mis oma mõõdu poolest on nagu imiku ujutamiseks mõeldud vann, ise üleni säravast kullast, jalgadeks nikerdatud inimfiguurid. Selle juurde käib kulp, mõistagi kullast, umbes sama mõõtu kui armees suurtes kateldes pudru keetmiseks pruugitakse, vars elevandiluust.

Kuninglikke päid ehtinud kroonide eest veetakse teid liikuva põranda abiga kähku läbi ? see sadade briljantide ilu ja nikerduste peen vorm lummab, nii et mõnel võib jalust nõrgaks võtta. Seda aga ei saa kuidagi lubada ? tuhanded teie selja taga ootavad oma korda.

Sigineb mõte, et valitsejail on õnnestunud ellu viia suurepärane äriidee: esmalt lasid nad need hiilgavad kunstiteosed enesele silmailuks valmistada rahvalt kooritud raha eest, nüüd kasseerivad rahvalt teise ringiga nende vaatamise eest igal aastal veel mõned miljonid.

Kuid ega kallis hind ei taga teile veel kindlat sissepääsu ? enne tuleb järjekorras liha suretada ja sellega vaim kunstielamuseks ette valmistada. Nii näiteks millenniumihullustuses püsti pandud Londoni Silma taga, mis kujutab endast lihtsalt hiiglaslikku vaateratast, lookleb püsivalt poolepäevane järjekord. See on täiesti võrreldav sabaga Punasel väljakul Moskvas, mis veel suhteliselt hiljuti tuli ära seista, et väikesest mehest suurt juhti näha.

Aga lihtsameelsetele veel nii palju, et enne kui vaateratta-sappa asuda, peab lunastama pileti, ja selleks tuleb seista veel teine samasugune saba.

Westminister Abbey, kus selle maa kuninglikke päid kroonitakse ja kus nad hiljem igavase rahu leiavad, jäigi seest nägemata. Kummaline, aga sama vaatamise-mõte oli tulnud nendegi inimeste pähe, kes saja meetri pikkuses ja kuue inimese laiuses kolonnis leppinult ukse taga ootasid. Väike vihje ? varahommikul ja pärastlõunal toimuvad Westminister Abbeys jumalateenistused ning kui te just liiga turisti moodi välja ei näe, saate maja teises küljes asuvast uksest sisse ja tasuta pealegi.

See järjekorravärk on neil inglastel ja teistel inglismaalastel nii veres, nagu rääkis üks meie Londoni-tuttavatest, et isegi bussipeatusse jõudes ja seal inimesi bussi ootamas eest leides tuleb küsida, kes viimane on. Samas on ülimalt ?ikk komme 7 miljoni elanikuga Londonis, väiksematest linnadest rääkimata, bussi sisenedes juhti tervitada ja väljudes aitäh öelda.

Keni kombeid on neil veel. Nii Londonis kui Edinburghis puhkavad inimesed jalga pargipinkidel, millel on rohkem tähendust kui lihtsalt istumiskoht. Eesrindlikud linnakodanikud kingivad need linnale, see-eest on neil õigus kinnitada pingile tahvlike oma kalli sugulase või vahva sõbra ülistuseks.

Mööda ei saa minna inglaste postkaardikultusest. Tundub, et kaardipoekese võib leida igalt tänavalt ja neis on tuhandeid kaarte igaks elujuhtumiks, nii et ilusa ja veel ilusama vahel valimiseks tuleb varuda aega. Käsitööpoekestes aga näeb tõeliseid ?edöövreid, mille valmistamiseks on tavapärase trükkimise kõrval või asemel kasutatud erinevaid materjale. Nii on lammas kaardil ehtsast villast, kudumisvardad puidust. Ühe sellise omandamiseks tuleb meelde tuletada, millest algavad inglaste jaoks numbrid.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing