Omavalitsuste konkurents

Sissetulek maa maksustamisest on Eesti omavalitsustele oluline tuluallikas. Maamaksu puhul samas tegemist ka üpris erilaadsete aspektidega, mida kohalikud omavalitsused kindlasti arvestama peaksid.

Ühelt poolt tähendab maa maksustamishinna ja maksumäära kõrge tase loodetavat suuremat tulu omavalitsuse eelarvele. Seadus sätestab praegu maamaksu piirideks 0,5-2 maa maksustamishinnast, millest lähtudes ka omavalitsus oma valiku teeb.

Mujal maailmas on omavalitsuste üks tuluallikas maamaksuga sarnanevad (või seda sisaldavad) omandimaksud. See maks on suure osakaaluga valdavalt ingliskeelsetes maades, moodustades 70-100 omavalitsuse sissetulekutest (Suurbritannia, USA, Austraalia, Iirimaa). Põhjamaades annavad omandimaksud 4-20 omavalitsuste tuludest.

Eestis saadakse maamaksudest keskmiselt 8 omavalitsuste bilansilistest tulust, ulatudes mõningates valdades aga 30. Omatuludes (maksud, majandustegevus) võib maamaksu osakaal küündida üksikutes omavalitsustes koguni 51, olles keskmiselt siiski 17 piirimail. Maamaks ongi tegelikult ainuke kohalik maks Eestis, mille puhul omavalitsused omavad teatud fiskaalset autonoomiat.

Teisalt tähendab aga kõrge maamaksukoormus elanike ja investorite väiksemat huvi ning võimet maad või kinnisvara omada. Üle jõu käivad kulutused võivad koguni sundida seniseid maaomanikke lahkuma antud omavalitsuse territooriumilt või selle mõnedest piirkondadest. Seega on ehedal kujul tekkinud reaalne omavalitsuste konkurentsiprobleem, st inimesed hääletavad jalgadega ehk valivad elukohaks omavalitsuse, kus maksude tase ja pakutavate ühishüvede (tervishoid, keskkond, koolisüsteem, turvalisus) vastavad kõige paremini nende eelistustele. Omavalitsustes, mis võimaldavad rohkem ja paremaid teenuseid vastuvõetava maksukoormuse juures, hakkab elanikkond suurenema ning vastupidi ? kõrge maksutase peletab inimesed eemale.

Omavalitsustel on valida ? kas suurendada maksumäära, ning püüda koguda kohalikku eelarvesse rohkem tulu, mida nii hädasti vajab iga omavalitsus. Kõrgem maksutase võib aga vallast minema viia olulise hulga maksumaksjaid ja ettevõtteid. Ei saa ka välistada, et omavalitsused ongi huvitet maamaksu kasutamisest madalatululise elanikkonna väljatõrjumises mõningatest piirkonnast ja selle asendamist kõrgema maksujõuga elanikkonnaga. Pikemaajaliselt mõjutab maamaks elanikkonna territoriaalset paiknemist läbi kinnisvara turuhindade.

Teine võimalus on hoida maamaks võimalikult madalal tasemel, mis teeks piirkonna atraktiivseks uutele majaehitajatele ja investoritele. Väiksemaid maamaksulaekumisi kompenseerib elanikkonna juurdekasv ning suurenevad laekumised tulumaksudest ja majanduslik aktiivsus.

Veel aspekte. Suur osa põllumajanduslikust maast on veel erastamata. Kui maamaks järsult suureneb, väheneb huvi nii erastatavate kui tagastatavate maade vastu. Kui maaomandiga seotud kulud maamaksu näol on suuremad kui eeldatavad tulud, puudub motiiv seda ka omada. Tulemus on maareformi järsk aeglustumine ning maade jätkuv ?laokilolek?. Kui riik ei suuda maale omanikku leida, ei teki ka reaalset turgu ja maa turuhinda, eriti põllumajandusliku ja vähemväärtusliku maa puhul.

Teiseks, inimeste maa ja kinnisvara omandi paiknemine on pika aja vältel kujunenud sõltumatult tegelikest turuhindadest. Nii omavad tänaseks kalliks kujunenud elamurajoonides või kaunites mereäärsetes piirkondades maad inimesed, kes ei ole võimelised kõrgemat maamaksu tasuma. Selline olukord tekitab teravaid sotsiaalsed probleeme ning kannab selget varjundit inimeste ebaõiglasest väljatõrjumisest oma senistest elukohtadest.

Tulles tagasi omavalitsuste eelarvete juurde, siis näitavad minu arvutused negatiivset korrelatiivset seost tulumaksu suuruse ühe elaniku kohta ja maamaksu osakaalu vahel kohaliku eelarve tuludes.Mida vaesem on vallarahvas, seda rohkem sõltub valla eelarve maamaksust.

Kui rühmitada omavalitsused maamaksu osakaalu järgi nende eelarvetuludes tuludes viide võrreldavasse rühma (v.a Tallinn), nähtub, et maamaksu osakaal on suurem väiksema rahvaarvu, väiksema elanikkonna tiheduse ja väiksema tulutasemega omavalitsustes (1.4 esimese ja 16.9 viimases rühmas). Tallinn saab maamaksust 5,5 kõikidest bilansilistest linna kogutuludest.

Kui võrrelda omavalitsusele laekuvat üksikisiku tulumaksu elaniku kohta, siis ilmneb seaduspära, et mida kaugemal asub vald pealinnast, seda väiksem on seal keskmiselt ka nimetatud maksu laekumine.

Omavalitsused on sunnitud välja töötama oma ?konkurentsistrateegia? maa maksustamishinna ja maamaksu kujundamisel.