Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Majandusdokumendid, mis kunagi valmis ei saa

25. oktoober 2001, 00:00

Majandusanalüütik Hardo Pajula rääkis mulle kunagi järgmise loo. Ta pidanud peaministri majandusnõunikuna esinema ühes tööstusettevõttes ja rääkima majandusprobleemidest. Eettekandes mainis ta mitmel korral, et majanduses ei tunta sellist asja, nagu tasuta lõuna. Ettekanne lõppes. Tagareast tõusis ühe vanema mehe käsi. Mees pöördus kergelt noomivas toonis Pajula poole: ?Kulla noorhärra, teie teooria küll ei pea paika, sest meie tehase sööklas on toit küll täiesti tasuta...?.

Nali naljaks, kuid vaadates, kuidas meil tõlgendatakse majanduslikke protsesse ja võetakse vastu otsuseid, jääb küll kohati mulje, et tasuta lõuna kontseptsioon ehk illusioon sellest, et igal otsusel ei pruugigi olla hinda, on laiemalt levinud, kui me seda uskuda sooviksime.

Vahel üritame maksmisest kõrvale hiilida otsuste edasilükkamise või tegevuste mittealgatamise kaudu. Tänapäeva sotsioloogia üks rajajaid Max Weber, analüüsides majanduse ja poliitika vahekordi, jagas poliitikud kahte rühma ? ühed on need, kes elavad poliitikale, ja teised need, kes elavad poliitikast. Analoogset lähenemist võib kasutada riigiametnikegi puhul.

Meil jääb loota, et esimesse seltskonda kuuluvaid poliitikuid ja ametnikke on alati rohkem kui teisi. Teiste jaoks ei pruugi ?tasuta lõuna? olla abstraktsioon, vaid teadlik eesmärk. Poliitik või ametnik lähtub sel juhul oma tegevuses vaid talle, kitsamale huvigrupile või ametkonnale kasu toovast otsusest ja ei arvestata sellega, et ühiskonnas peab keegi varem või hiljem nende otsuste eest täit hinda maksma.

Strateegiliste majanduspoliitiliste dokumentide koostamise aluseks saab olla vaid suundumus laiema poliitilise, soovitavalt ühiskondliku kokkuleppe saavutamisele, mis eeldab elamist poliitikale, mitte poliitikast.

Tänaseks on Eestis koostatud terve rida majanduspoliitilisi raamdokumente, neist praegu olulisimad koalitsioonileping, liitumiseelne majandusprogramm, tegevuskava ELiga liitumiseks, eelarvestrateegia, riiklik arengukava. Kõik need käsitlevad riigi ülesandeid majanduse arendamisel, kahjuks ei saa öelda, et oleme neis andnud ammendava vastuse, milleks, kuidas ja milliste ressurssidega arendada.

Majandusarengu raamdokumendid peaks väljendama ühiskondlikku kokkulepet majanduse pikemaajalistest arengusuundadest, koondama killustatud ressursse eesmärkide saavutamiseks, andma teada riigi prioriteetidest ja kavatsustest.

Kui sellest lähtuvalt hinnata riikliku arengukava ja liitumiseelset majandusprogrammi, võib kahjuks välja tuua rohkem miinuseid kui plusse. Plussid: oleme endale teadvustanud strateegiliste dokumentide tähenduse ja tähtsuse; riigiinstitutsioonid on suurendamas haldusvõimekust dokumentidega tegelemiseks; on tekkimas adekvaatsed protsessijuhtimismudelid dokumentide koostamiseks.

Miinused: prioriteete on palju ehk need sisuliselt puuduvad; strateegiliste dokumentide side riigieelarvega on äärmiselt nõrk; poliitiline sisend majanduspoliitiliste dokumentide koostamisse on pea olematu.

Riik peab enesestmõistetavaks, et ettevõtjatele on vaja luua suhteliselt stabiilne majanduskeskkond selge ja lihtsa maksupoliitika ning makromajandusliku stabiilsuse näol. Samas kipume alahindama signaale, mida antakse ettevõtjatele läbi majanduspoliitiliste dokumentide ja nende riigieelarvega seostatuse/või seostamatusega.

Eelarvevaidlustes kipub aur minema rahanumbrite üle vaidlemisele. Sama tähtis või tähtsamgi on aga riigi otsuste stabiilsus. Raha n-ö viimasel hetkel leidmine kas siis erastamisest, Hüvitusfondi varade kasutuselevõtmisest või muust viimase hetke aktsioonist ei too kaasa stabiilsuse ja usaldusväärsuse kasvu.

Erasektor teeb sellest omad järeldused. Miks peaks eraettevõtja võtma näiteks pikaajalisi riske teadus- ja arendustegevusse investeerides, kui riigil on raskusi oma seisukohtade fikseerimisega isegi üheaastases perspektiivis? Nii jätkates võime küll suurendada raskete eelarvevaidluste käigus teadusele ja arendusele suunatud riiklike summasid, kuid me ei saavuta vaatamata kõigile riiklikele programmidele erasektori aktiivset kaasalöömist. Kui riik suudab käituda pikaajalise investorina, suudab seda ka erasektor. Loota erasektorilt seda, mida ei suuda või ei soovi riik,on naiivne.

Kahjuks võib ka juhtuda, et nii poliitikute kui nende juhtnööre järgivate ametnike tegevus(etus) on determineeritud vaid lähima poliitilise sündmusega. Lihtne näide on Eesti regionaalpoliitika, kus otsustajad palju, tulemit vähe ja põhiaur koondumas raha jagamisele, mitte sisuliste probleemide lahendamisele ? need on tülikad, palju aega ja tööd nõudvad ja ei pruugi järgmistel valimistel hääli juurde tuua.

Majanduspoliitilised dokumendid on meil olemas, ühiskondlik kokkulepe enamasti veel mitte. Majandusministeerium püüab ka edaspidi üle oma varju hüpata lootuses, et publik katseid vaatamast ei väsi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing