Eesti bisnises on miskit imelikku

Ettevõtjaks olemine annab inimesele palju õigusi: planeerida oma äranägemise järgi tegemisi ja aega, luua suhteid ning tänu loodud suhetele teostada tulemuslikke toiminguid, jagada tulemusliku toimingu teel teenitud tulu oma äranägemise järgi. Samas toob ettevõtjaks olemine kaasa hulgaliselt kohustusi.

Olulisemaks kohustuseks on see, et oma tegevusega ei tohiks tuua teistele ettevõtjatele kahju. Rahvalik kalambuur, et ?äri ongi üks tüssamine?, peaks siiski jääma rahvalikuks sõnamänguks edasi.

Elu Eesti Vabariigis näitab paraku seda, et üks korralike ärireeglite järgi töötav ettevõte on peaaegu kaitsetu, et osutada reaalset vastupanu võitluses suure hulga erisuguste petturfirmadega või lihtsalt ebaausate ettevõtjatega.

Ainuke seaduslik kaitse on õigus pöörduda õiguskaitseorganite ja kohtu poole. Kuid teada on see, et kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ning tsiviilprotsessid kestavad aastaid. Pikaajalises protsessis pankrotistub suurem osa kreeditore, samal ajal jõuavad petturfirmad tekitada üha uusi ja uusi hetkefirmasid, mille eesmärgiks ongi tarbida, jääda võlgu ning pankrotistuda. Vastutust kui sellist ju ei ole.

Teisalt on selline situatsioon tekitanud suure hulga nn seaduslikke kantpäid. Tekkinud on palju inkasso- ja juriidilisi büroosid, kes lubavad kiiresti ja seaduslikult lahendada mitmesuguseid finantsilisi nõudeid. Hämmastav on see, kuivõrd kergekäeliselt kreeditorid loovutavad nõudeid ja kuivõrd lihtsalt inkassofirmad neid omandavad. Reegliks on saanud olukord, kus suurteenindusettevõtetel või hulgimüüjatel on kindlad püsilepingud mõnede inkassofirmadega ning kõik maksetähtaja ületanud arved lähevad automaatselt üle inkassofirmale, enamalt jaolt sellest kliendile teatamatagi.

Võlanõudefirmade edasine tegevus aga ei vasta küll mingitele ärieetika reeglitele, vaid meenutab rohkem Don Corleone stiili filmist ?Ristiisa?. Pöördumine deebitori poole ei ole mitte ainult meeldetuletus või siis üleskutse lahenduste leidmiseks, vaid eelkõige järsk nõue lahendada võlgnevus kohe ja lõplikult (koos lisandunud suure hulga nõudekuludega, mida tegelikult pole isegi tegema hakatud).

Samas kirjeldatakse väga värvikalt kõiki ebameeldivusi, mis võivad küllaltki ruttu deebitori tabada, kui ta kirjale piisavalt tõsist tähelepanu ei osuta ? ehk siis pakkumine, millest ei saa keelduda. Arusaamatult hästi soosib selliste juriidiliste firmade tegevust demokraatlik ajakirjandus, kes rõõmuga riputab välja ?avaliku häbiposti? kõiksuguste nimekirjadena krooniliste võlglaste kohta. Selge, et ühiskonda tuleb hoiatada võimalike petturite ja krooniliste võlgnike eest, kuid kes garanteerib, et nimekirjad on objektiivsed ning neisse ei satu korralik hetkelises makseraskuses olev äriettevõte.

Kahju tekkides süüdlase otsimine ja kohtumõistmine on tagajärgedega tegelemine. Parema tulemuse annab püüd probleeme ennetada oma riskide minimeerimise kaudu ? see on odavam kui tagajärgede likvideerimine. Tahtmatute riskide võtmise vältimiseks või mõjude pehmendamiseks on palju ja erinevaid võimalusi: oma ja teiste ressursside eelnev kriitiline analüüs, klientide tausta uuringud, pädevad lepingud, krediidilimiidid, omakapitalinõuded, kindlustused, käendused, garantiid, tagatised jne. Ennetava tegevuse tulemusena praagitakse tavaliselt välja enamik pettureid ja liiguljaid ettevõtjaid. Ebaõnnestunud äritehingute rohkus viitab tehingupoolte oskuste, tahtmise või võimaluste puudumisele riskide maandamisel. Põhiliselt tagajärgedega tegelemine viib õiguskaitseorganite ja kohtute tööga ülekoormamisele ? nende efektiivsus probleemide lahendamisel väheneb ? ning see omakorda loob olustiku alternatiivsete struktuuride tekkimiseks.

1. Väikeettevõttel on vähe võimalusi olla võrdseks lepingupartneriks liisingufirmadele, pankadele, kindlustusfirmadele jt, sest need ettevõtted ei ole nõus oma lepingutesse tegema muudatusi ja on väga diskrimineerivad kliendi suhtes.

Sulev Luiga: Küsimus on pigem väikeste tegijate (väikeettevõtjad, väikeaktsionärid jne) huvide kaitses. Nende võimalused ärikeskkonna kujundamisel on tihtipeale väiksemad kui suurematel tegijatel. Võrdsemate tingimuste loomiseks peaks samme astuma seadusandja asjakohaste normide kehtestamisega ? ei saa lootma jääda ainult iseenesest konkurentsi tekkimisele. Senini ei ole väiksemate tegijate huvide kaitseks kuigi palju ära tehtud. Samas tuleb mõista, et liigselt reguleeritud süsteem on surnud süsteem.

2. Maksuametil on õigus teha ettekirjutusi, tõestamata, et ettevõtja on tegutsenud süüliselt.

Sulev Luiga: Ettekirjutus on maksuameti arvamus selle kohta, et ettevõtja pole tegutsedes seadusi järginud. Ettevõtjat saab süüdi tunnistada ta ise või kohus, mitte maksuamet. Ebameeldivused seisnevad selles, et ettevõtja on kohustatud tasuma ettekirjutuses fikseeritud summad ka siis, kui ta ennast süüdi ei tunnista ja kohus ei ole veel teda süüdi mõistnud. Sellist korda kehtestades on seadusandja läinud kergema vastupanu teed ? nii on makse korjata lihtsam ja odavam. Iseenesest ei ole halb, et meie kõigi maksukoormust üldiselt ei tõsteta maksuameti aparaadi suurendamiseks. Et vältida ettevõtjate põhjuseta karistamist, tuleks vähendada maksuseaduste mitmetitõlgendamise võimalusi.

3. On terve rida euronõudeid, mil ei ole mingit seost reaalsete vajadustega.

Sulev Luiga: Euroopa Liidus ei kehtesta senini veel reegleid Eesti ettevõtjad või ametnikud. See situatsioon võib lähemas või kaugemas tulevikus muidugi mingil määral muutuda. Kui tahame Euroopa Liidu turul tegutseda või selle turu osa olla, tuleb meil neid reegleid järgida. Muide, enamik ?rumalatest? nõuetest on tekkinud just soovist oma ettevõtjaid kaitsta ?võõraste? turuletungijate eest.

4. Riigiseadused nimetavad millegipärast paljusid makse kindlustusteks (kohustuslik liikluskindlustus ei ole tegelikult kindlustus, vaid on üheselt maksukohustus).

Sulev Luiga: Ma ei oska sellises nimetamises iseenesest probleemi näha. Loodetavasti kõik riigi korjatavad maksed (maksud, lõivud, kindlustused jne) kuluvad mingite teenuste osutamisele, mida tarbivad kõik või osa kodanikest. Probleem oleks siis, kui makse eest ei saa sellist teenust, millele makse tegemine peaks andma õiguse. Vaidluse võiks tekitada selle üle, kas makse peab olema kohustuslik ja kas sellist teenust peaks osutama riik.

5. Hulk lihtsaid tegevusi vajab notariaalset kinnitust (OÜ osaluse müük, ASi nõukogu liikme vahetamine jm), mis on jälle sisuliselt maks, seekord notarile.

Sulev Luiga: Notariaalne kinnitus on vajalik, et vähendada selliste tehingutega tehtavate pettuste (?ebasobivate? osanike ja nõukogu liikmete kõrvaldamine nende enda teadmata) hulka. Võetav raha (notaritasu) on tasu teenuse eest ja peab katma notari tegutsemiskulud. Kas see tasu on liiga suur või väike, on omaette uurimisteema.

6. Mitmesuguseid igapäeva äris vajalikke asju (näiteks joogivesi) on karistatud erisoodustusmaksuga.

Sulev Luiga: Kas riiklikud maksud on üldse vajalikud? Kui on, siis nende saamiseks tuleb midagi maksustada. Erisoodustusi ei ole võimalik täpselt fikseerida. See on mõneski mõttes kokkuleppe küsimus. Kuna erisoodustusi puudutavad klauslid on seadustes piisavalt üldised, võimaldab see mitmetitõlgendamist, kõige suurem võiduvõimalus on seejuures kõige tugevamal. See jääb nii, kuni osaliste vahel lepitakse kokku selgemad reeglid ja/või hakatakse maksustama ?selgemaid? asju.

Ja siis veel: notarile on vaja esitada terve rida pabereid tõestamaks oma isikut, kuid lõpuks temalt saadaval dokumendil on märge, et notar kinnitab ainult allkirja õigsust. B-kaardile tuleb äriregistrisse järele minna ja see kehtib vaid loetud päevad (ja maksab ka raha).

Tegelikult on loetletu vaid tühine osa probleeme ja pahameelt tekitavatest seadusepunktidest.

Praegu kehtiva ravikindlustuse seaduse järgi, kui inimene alustab tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) ja lõpetab palgatöö, ei arvestata tema haigushüvitise määramisel tema kui palgatöötaja eest makstud sotsiaalmaksu. Palgatööd loetakse perioodiks, kus inimesel puudus maksustatav tulu.

Tulumaksuseaduse § 37 lõige 4 ütleb, et ettevõtlusega lõpetamise aastal arvatakse ettevõtja tuludesse kogu kunagi ettevõtluse kuludesse kantud vara turuhind lõpetamise hetkel. Mingeid ajalisi piiranguid, kui kaua aega enne lõpetamist soetatud varale peaks turuhinna määrama, seadus ette ei näe. Tekib küsimus, kui kaua peab ettevõtja säilitama riknenud või amortiseerunud vara, et tõestada selle turuväärtuse puudumist. Kuna jutt käib lõpetamise aasta kuludest, ei saa enne riigikohtu lahendit kindel olla, et ka sellel puhul rakendub analoogia maksuameti õigusega määrata makse ainult kuni kuus aastat pärast deklaratsiooni esitamise tähtaega. Ettevõtluse lõpetamise aasta enda kulusid saab tõesti määrata kuue aasta jooksul pärast deklaratsiooni esitamist, aga lõpetamise aasta tuludesse arvatakse ikkagi kogu varem kuludesse kantud vara turuhind.

Raamatupidamise seaduse § 19 ütleb, et äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja koostab enne majandustegevuse alustamist ettevõtte algbilansi, milles kajastatakse ettevõtte tegevuseks määratud ettevõtja vara. Ettevõtte tegevuseks määratud vara hindamisel tuleb lähtuda heast raamatupidamistavast. Sama seaduse § 2 ütleb aga, et füüsilisest isikust ettevõtja ei ole kohustatud täitma käesoleva seaduse paragrahvi 19 nõudeid. Äriregistris võib ennast registreerida ka kassapõhise raamatupidamisega ettevõtja. Kuidas aga tema peaks bilanssi koostama, ei ole kusagil kirjas, ja ka hea raamatupidamistava räägib ainult tekkepõhisest arvestusest.

Firma võib oma töötajaid ning juhtorganite liikmeid töölähetusse saata ning neile selle eest maksuvabalt päevaraha maksta. Sellekohases valitsuse määruses on kirjas, et päevaraha võib vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas on tagatud tasuta toitlustamine. Järelikult on päevaraha põhiliselt mõeldud söömiseks. FIE-de kohta ei räägi see määrus sõnagi.

Sulev Luiga: FIEsid puudutavad sätted on seadustes tõepoolest kummalised või puuduvad sealt üldse. Nagu oleks seadusandja eesmärgiks vähemalt selle ettevõtlusvormi kasutamise takistamine, kui mitte täielik väljajuurimine. Minu arusaamist mööda on sellise suhtumise põhjustanud üksikisikud, kes kasutavad FIE vormi maksude ?planeerimisel?. Kui selline ettevõtlusvorm on ettevõtluse laiendamiseks-arendamiseks vajalik, siis peaks riik tagama FIEdele teiste ettevõtlusvormidega võrdse keskkonna. Selleks tuleb eelkõige lahendada sisuline küsimus, mis eristab FIEd palgatööjõust?

Seaduste tekstid iseenesest, millised nad ka ei oleks, ei määra ei inimeste põhipüüdlusi elus ega muuda nende iseloomu. Ei ole võimalik keelata ära ühtki inimomadust ega püüdlust, olugu need ahnus, ebaseaduslik omakasu, seaduse mõttest möödahiilimise soov vms, mida me võiksime pidada ebasoovitavaks. Möönan, et ebasoovitavate nähtuste tõrjumine, st nende surumine raskemini teostatavatesse raamidesse, samuti soovitavate omaduste n-ö toetamine, on seaduse teksti sõnastusest sõltuvalt ehk mingil määral võimalik. Kuid võitlus moraalsete väärtuste eest käib ikkagi oma rada ja omade vahenditega. Reeglina vormistatakse seaduste tekstides vaid sellise võitluse tulemused.Seaduste pidev muutmine on normaalne protsess, mis pidevalt toimub muutuva elu ajendatuna ning taustal. Sellel protsessil on aga ka omad mängureeglid. Eesti Vabariigis on seaduste muutmise algatamise õigus peale valitsuse, Riigikogu fraktsioonide ja komisjonide ka igal Riigikogu liikmel. Kui kehtiva seaduse mingi koha suhtes ei algata muudatusettepanekut ükski neist, siis on tõenäoline oletada, et üldiselt ollakse seaduse kehtiva formulatsiooniga rahul, kuigi võib-olla mitte kõik ja kõiges. Praktikas tuleb paraku lähtuda seisukohast, et rahulolematus, mis ei suuda võtta isegi nii väikest kuju nagu vähemalt ühe (101st) Riigikogu liikme algatus, ei ole ilmselt oluline.Juba vanad roomlased jõudsid tõdemuseni, et kahest halvast ? seaduse puudumine või vilets seadus ? on väiksem vilets seadus.