Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hariliku pliiatsi värvilises maailmas

Mari Sarv 02. november 2001, 00:00

1968. aastal saadeti noor Jüri Käosaar aparaaditehasesse praktikale ? ta õppis TPIs konstruktoriks. Tehasest sai praktikant kolm musta kuldsete kirjadega harilikku pliiatsit. Sest hetkest saigi alguse tema praeguseks rohkem kui 5000 pliiatsit sisaldav grafiitpliiatsite kollektsioon. Kolmik on tänini alles.

Käosaare ?eriala? on standardpikkusega grafiitpliiatsid. Pliiatsi standardpikkus on seitse tolli ehk 17,78 cm. Tema pliiatsitoas on siiski ka erandeid, sest värvilisi haruldusi ei raatsi vahetada, saati siis minema visata. Nii on lisaks etalonpliiatsitele kiletaskuis pesa leidnud painduv pliiats, lõhnav pliiats, mõned kirjaklambriga pliiatsid, kraadiklaasiga pliiats (loomulikult Jaapanist), lapikud, kolmnurksed ning ruudukujulised pliiatsid, naturaalse puuoksa sisse tehtud pliiatsid

Peamiseks allikaks on Käosaare enda arvukad välisreisid, mille jooksul ta alati vähemalt korra kontoritarvete poodi astub ning pihutäie pliiatseid ostab. Värskeim saak on kuutaguselt ?otimaa-reisilt toodud 50 pliiatsit. Kuid on ka ebatavalisemaid saamislugusid. Näiteks Pakistanist pärit pliiatsitest 50 on Käosaar Londoni metroost leidnud. Kokku on tal Pakistani pliiatseid kaks.

Kollektsioon täieneb ka reisivate tuttavate abiga ? teades sõbra hobist, toovad nemadki pliiatseid üle piiri ? ja vahetuskaupa tehes: aeg-ajalt võtab Käosaar kümmekond pliiatsit, paneb mulliümbrikku ning saadab laia maailma, mõnele teisele pliiatsikogujale. Too saadab kümme vastu. Sellistes kirjades on alati omaniku ?visiitkaardina? kaasas ka temanimeline pliiats. Paari tuhande pliiatsikoguja kontaktandmed on kirjas Ameerika Pliiatsikogujate Ühingu ajakirjas. Omanimeline pliiats on neil kõigil, Käosaare kogus on esindatud vaid veidi alla saja ühingu liikme.

Aeg-ajalt peavad pliiatsikogujad kokkutulekuid. Ameerikas toimunutele pole Käosaar veel jõudnud, kuid Inglismaal käis küll kontakte loomas ja pliiatseid vahetamas. Kokkutulekule võetakse alati kaasa vahetusfond ? karbitäis, mida raatsitakse teiste pliiatsite vastu vahetada. Kokkutulekuil vahetatakse ja müüakse pliiatseid ja sõlmitakse sidemeid.

Eelmise riigikorra ajal oli siin saada vaid Nõukogude Liidu, Hiina ja T?ehhoslovakkia pliiatseid. Riigist välja oli raske pääseda ning nii oligi kollektsioon üsna ühekülgne. Välismaised pliiatsid hakkasid kogusse imbuma alles Liidu lagunemise ajal. Kõikidele sõpradele-tuttavatele, kes piiri taha reisisid, ütles Käosaar, et toodagu talle üks pliiats.

Toona ostis Käosaar Eestist kolmekopikasi harilikke pliiatseid karpide kaupa kokku ning nüüd kasvab nende väärtus iga päevaga. Pole ju enam päritolumaadki olemas, rääkimata sealse toodangu laialdasest levimisest. Kollektsionääridele on sellised asjad olulised.

Nõukogude Liidu pliiatseil oli üks oluline erinevus muu maailma omadest: neile trükiti aastaarv peale. Et 1975-kirjaga pliiats on hoopis midagi muud kui 1976-kirjaga pliiats, peab kollektsionäär ju mõlemad endale saama. Nagu mündikogujad, kel kõik väljalaskeaastad albumis esindatud peavad olema.

Ameerika Pliiatsikogujate Ühing kujundas ka Käosaare pooljuhusliku pliiatsikogumise tõsisemaks hobiks ? kui varem pani ta erinevaid kättesattunud ja, tõsi, vahel ka sihilikult ostetud pliiatsid lihtsalt ühte karpi kokku, siis ühingu liikmena läks tegevus süsteemsemaks. Praeguseks on ta tuhandeile pliiatseile ise õmmelnud kilest ?kodud? ? igal kirjapulgal oma pesa pikas reas, päritolumaade kaupa.

Sõbrad soovitavad Käosaarel see kilekodude süsteem ametlikult enda nimele kirjutada. Et pliiatsi-, pastaka-, kirjutusvahendite jne kogujaid on maailmas päris palju, oleks sellisel pliiatsialbumil turg täiesti olemas. Lisaks leiutajakuulsuse pälvimisele pääseks idee autor edaspidi kileõmblemisest, kui mõte tööstuslikke tootjaid leiab. Teised kollektsionäärid hoidvat oma pliiatseid lihtsalt karpides.

Erilisi lemmikuid Käosaarel kollektsioonis pole. Küll aga on mõned n-ö VIP-pliiatsid. Näiteks ühe Vene pliiatsikoguja saadetud lapik suur punane pliiats, mida pole kunagi poest osta saanud, vaid mida toodeti vaid Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Keskkomitee liikmete jaoks ning viidi tehasest otse Kremlisse. Sihtkoht on pliiatsile trükitud.

Käosaarel on ka mitmeid Eesti Vabariigi aegseid pliiatseid. Siis oli meil oma tehas ? Pärnu Pliiatsitööstus. Praegu Balti riikides pliiatseid ei tehta. Kõik see lisab Pärnu pliiatseile väärtust ja nostalgiat.

Kogu hinna kohta ei oska Käosaar midagi öelda. Võiks ju võtta 10 krooni tükihinnaks, korrutada pliiatsite arvuga ja saada tulemuseks enam kui 50 000 krooni. Samas, Kremli-kirjaga punane pliiats, mida toodeti vaid keskkomitee juhtide pihkude jaoks, maksab palju-palju kordi rohkem, samuti varsti sajandivanune tsaariaegne pliiats, eestiaegne Pärnu Pliiatsitööstuse toodang või Ameerika harilik pliiats, millel trükitud kirja asemel peale kleebitud ehtne kümnedollariline.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing