Suur kunst

Mart Normet 02. november 2001, 00:00

Kui tahate enda peale ?valgete inimeste? viha tõmmata, siis öelge, et ?Moulin Rouge? on filmina jama ning seal kõlav muusika veel hullem.

Selle peale vaadataks teid kui unistusi purustavat terroristi. Te satuksite kaitsepolitsei huviorbiiti, kaotaksite peagi töö, sõbrad ja perekonna.

Midagi karmi, dramaatilist ja ohtlikku peitub ?ampanjast ning kalliskividest särava fassaadi taga. See ?miski? ei vasta reaalse maailma kaanonitele. Seetõttu ei maksa enesele ka eelpool kirjeldatud riski võtta ? ?Moulin Rouge?is? eksisteerivad teised reeglid. Uskuge, see on karmikõlaline album, mille õrnad ballaadid on sisse lauldud ähvarduste saatel ja diskolugude takti lüüakse pussnugadega.

Lood jagunevad plaadil kaheks: need, mida esitavad näitlejad, ja need, mida professionaalsed muusikud. Peamiselt Nicole Kidmani ja Ewan McGregori lauldud estraadipalad kõlavad seejuures märksa värskemalt kui David Bowie, Bono või Fatboy Slimi looming. Elton Johni kaunis ?Your Song? ning Police?i nõiduslik ?Roxanne? sobivad näitlejate suhu ideaalselt, nagu ka armastuslaulude popurriid.

Muusikute panusest väärivad esiletõstmist Timbalandi produtseeritud ja Becki lauldud ?Diamond Dogs?. Samuti särtsakas diskohitt ?Lady Maremelade?, kus väärtus seisneb küll ainuüksi materjalis, millest suhteliselt maitsetu, pruun käkk on küpsetatud. Kuna näitlejate lauldud palad on kõnekamad ja efektsemad kui elukutseliste muusikute omad, oleneb plaadi meeldimine või mittemeeldimine suuresti filmist saadud muljest. Kuid kingituseks sobib ?Moulin Rouge?i? muusika igal juhul. See on kui võluvõtmeke, salakood, mis näitab, et kinkija oskab hinnata mängu ilu ja tunneb ära tõelise kunsti. Sest midagi peab ju ometi selle müüdi taga olema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing