Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tallinna börsi ja rahandusministeeriumi esseevõistlus " Enne targaks, siis rikkaks"
Kuus-seitse aastat tagasi hakkasin mereäärsest talust piima tooma. Vahetevahel aitasin pererahvast heinateol, kartulimaal või loomade koju ajamisel. Sõbralik peremees käis paadiga merel kala püüdmas. Kui küsiti, mida ma töö eest tasuks soovin, vastasin pikemalt mõtlemata: "Soovin peremehega koos kalale minna." Esimesele retkele järgnes teine, siis kolmas. Peremees leidis, et võiksin ise mõne vanema võrguga kalaõnne proovida.
Esimese saagi - ilusad lestad tõin uhkusega koju. Õppisin võrku lappama, kala välja võtma, meretarkusi. Kõik oli uus ja huvitav. Isegi hommikul kella nelja paiku tõusmine läks kaunis kergelt. Pika talvega ei kadunud soov ikka ja jälle merele minna. Kevadel võtsin kassast kogutud sada krooni ning teatasin, et tahan endale päris oma võrku saada. Otsisin telefoniraamatust üles peremehe soovitatud poe Miidurannas ja asusin teele, sada krooni taskus. Koju tulin uue võrguga, mille hinnalipikul ilutses uhke kukk. Järgmisel aastal tundsin ennast juba vilunud merekaruna. Kodus naerdi mu üle, kui tahtmatult kõiges kalamehi jäljendasin.
Arvati, et tüdinen varsti oma raskest hobist. Kuid järgmine aasta tõi juurde uued võrgud. Tõsiseks merelkäimiseks vajasin püügiluba, mille saamine ei olnudki nii kerge. Soovijaid oli rohkem kui lube. Siiski näib, et olen sündinud õnnesärgis. Avaldus oli õigel ajal esitatud ja mu soov rahuldati. Võisin nüüd iga päev kolme võrguga kala püüda. Hakkasin ka kala suitsutama, õppisin selgeks nipid, et kala oleks parajalt soolane, kuldkollane, mitte liiga kuiv ega märg - just sama maitsev kui peremehel. Sain teada, et külas vana meremehe rakendatud võrgud püüavad kala palju paremini kui poest ostetud.
Järgmistel aastatel käisin merel kodus rakendatud võrkudega. Ostsin kohustusliku päästevesti ja kummisäärikud. Olin merel mehe eest väljas. Õppisin tundma tuuli, merepõhja, kalade harjumusi. Päevad venisid pikaks. Hommikul vara merele, kala võrgust välja, võrgud puhtaks ja üles ning õhtul jälle merele. Paadis päikesetõusu ja loojanguga - nii möödusid mu suvevaheajad. Olin vahel surmväsinud, isegi tüdinenud mudaste võrkude kloppimisest, kuid järgmisel päeval läksin ikkagi merele. Tuuliste ilmadega tegin pikki jalgrattamatku. Koos püügiloaga sain ka müügiloa. Tekkisid esimesed kliendid. Kui kala üle jäi, sõitsin suvilate vahele müüma. Kõik osteti ära. Teenisin suvega tubli taskuraha, palju rohkem kui need kassast võetud sada krooni kukega võrgu ostmiseks.
Olen uhke ja õnnelik, et oskasin väikese poisina oma suure raha nii targalt ära kasutada. Olin ostnud saja krooni eest hobi ja tegevuse, millele kuluvad ka praegu mu suved. Veetsin merel tunde nii tormis, udus kui tuulevaikuses. Õppisin ennast ületama ja alustatut lõpule viima. Leidsin palju uusi tuttavaid ja sõpru. Tänaseks on vana peremees surnud, kuid tema õpetatud tarkused olen kõik hoolega tallele pannud.
Usun, et saja krooni eest ostsin väärtusi kogu eluks, mille hinda ei olegi vist võimalik rahas väljendada.
Kalle Hansen võitis konkursil vanemas vanusegrupis II koha.
Autor: Kalle Hansen