Terrorismi nurjamine globaalse heaolu abil

07. november 2001, 00:00

Kui Franklin Roosevelt ja Winston Churchill tõid Atlandi hartas esile liitlaste sõjalised eesmärgid II maailmasõjas, rääkisid nad majandusliku progressi ja sotsiaalse julgeoleku tagamisest kogu maailmale. Oma ametisse astumise avakõnes 1941 ütles Roosevelt, et maailm peaks rajanema neljal vabadusel, k. a vabastus puudusest. Ta kutsus üles globaalsetele majanduskorraldustele, mis tagaksid igale riigile tervisliku rahuaja elu tema elanike jaoks.

President George Bush kordas hiljuti kajana II maailmasõja liidreid, deklareerides, et ?ka meie võidame terroristid, ehitades kestmajäävat majanduslikku heaolu, mis tõotab enam võimalusi ja paremat elu kõigile maailma rahvastele?. See on vääriline ja hädavajalik eesmärk, ent selle realiseerimine nõuab muudatusi rikaste riikide poliitikas, eriti USAs endas.

Tänane maailm ei paku heaolu kõigile. Üle ühe miljardi inimese võitleb iga päev üksnes ellujäämise eest, paljudel see ei õnnestu. Kahe viimase aasta jooksul olen olnud Maailma Terviseorganisatsiooni makroökonoomika ja tervise komisjoni esimees. Komisjon sai üksikasjaliku tõendusmaterjali, et miljonid vaesunud inimesed surevad igal aastal, sest neil puuduvad ellujäämiseks napimadki vahendid. Kõige ?okeerivamad kaotused on need, mis tulenevad ennetatavatest ja ravitavatest haigustest, nagu leetrid, respiratoorsed nakkused, malaaria, tuberkuloos ja AIDS.

Probleem on selles, et haiguste ennetamine ja ravi maksab raha, mitte palju, kuid palju enam, kui on maailma vaesunute käsutuses. Komisjon avastas mõned ?okeerivad asjad. Vaesemais maades kulutatakse tervisele aastas ca 11 dollarit inimese kohta, minimaalsete tervishoiuteenuste pakkumiseks vajatakse aga vähemalt 33 dollarit. Selle lünga täitmiseks peaks rikkad riigid andma ca 20 dollarit inimese kohta, tegelikult annavad vaid 2 dollarit, ent usuvad sellegipoolest, et nad rahuldavad vaeste vajadusi. Samal ajal kui miljoneid inimesi sureb finantsabi puuduse tagajärjel, käituvad USA jt rikkad riigid nii, nagu oleks see tulemus pigem loomulik juhtum kui poliitilise lohakuse tulemus.

Kui iga rikas maa annetaks kümnendiku oma rahvatulu ühest protsendist või sendi iga 10 teenitud dollari pealt, oleks tulemus 25 miljardit dollarit aastas, mida saaks kasutada miljonite vaeste elude päästmiseks. See summa võimaldaks laiendada elementaarseid tervishoiuteenuseid, sadadele miljonitele inimestele. Komisjoni arvutuste kohaselt saaks nii igal aastal päästa 8 miljonit inimest. Kahjuks ohverdavad rikkad riigid umbes neljandiku vajaminevast ehk 6 miljardit 25 asemel.

USA on olnud arenenud maailma ihnsaim annetaja, see on ameerika rahva seas tunnustamata fakt. Arvamusküsitlustest selgub, et ameeriklased, et nende riik on heldeim kõigist, nende hinnangul kulutab Ameerika ca 20 oma riigieelarvest välisabile. Tõde on see, et välisabile kulutatakse vähem kui pool protsenti! Kui abi mõõta rahvamajanduse kogutoodangu osana, asetub USA rikaste riikide seas viimaseks.

Oma üleskutses demonstreeris president Bush jätkuvalt Ameerika hoiakuid majandusliku arengu suhtes, öeldes, et äritegevus suudab vallutada vaesuse ja meeleheite. Paljud ameeriklased usuvad, et turumajandus, k. a, rahvusvaheline kaubandus, suudab lahendada vaesuse probleemid. Majandusteadlasena tean, et see on ainult pooltõsi. Kaubandusest on muidugi kasu vaestele juhul, kui rikaste riikide turud on avatud nii, et vaesed saavad müüa, mida nad toodavad. Ent üksi kaubanduspoliitikaga ei saa päästa miljoneid inimesi, kes surevad haigusesse. Seda saab teha ainult sihtmärgistatud finantsabi. Lisaks on seal, kus möllab haigus, peaaegu võimatu saavutada ekspordi juhitud arengut.

Pealegi on USA kitsiduse tulemus suured kulutused riigi julgeolekule. USA arukas elanikkond on ammu aru saanud, et tõbi ja vaesumine aitavad kaasa riiklikule pankrotile (selle väljendi alla mahub poliitiline kollaps, revolutsioon, kodusõda, riigi rahastatud terrorism, sõjaline riigipööre vms). Satub mõni maa sellisesse situatsiooni, järgneb sellele sageli USA ja tema liitlaste kulukas sõjaline sekkumine. Rikkad riigid näivad sekkuvat alles siis, kui on liiga hilja.

Odavam oleks kriise ennetada. Välisabi peaks eelkõige toetama vaesemate riikide majandusarengut. Vastasel juhul jääb maailm ikka ohtlikuks ja ebastabiilseks, jätkuvad poliitilised pöörded, sõjalised sekkumised, vaesed kannatavad ja surevad asjata.

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 12:03
    Otsi:

    Ava täpsem otsing