Äriinfo kui hindade muutumise keskne mõjur

08. november 2001, 00:00

90ndatel ilmnenud välisvaluutade hiiglaslik eestimaine ostujõud ning selle kiire vähenemine pidi olema millestki põhjustatud. Riikidevahelisi hinnaerinevusi ja nende muutumisi on seletatud tollibarjääride, transpordikulude, riikide reaalsissetulekute ja kaubeldavate kaupade sektori suhteliste tootlikkuste erinevustega. Nii püüti põhjendada ka endise N. Liidu ja arenenud maailma hinnaerinevusi, kuid edutult ? erinevused olid mitmekümnekordsed. Pärast ekspordibarjääride ja muude administratiivsete piirangute leevenemist omas siin hinnaerinevuste seisukohast määravat tähendust vaid madal (ca 30 Euroliidu keskmisest) reaalsissetulekute tase.

Majandusteadlased on välja pakkunud mitmeid uusi hinnaerinevuste seletusi (ajutised kapitalituru väärastused, kapitali ja info mitteühilduvus, kulude järelkatmine), millest enamik on seotud äriinfo puudulikkusega. Hinnaerinevuste tekkimine pidi olema põhjustatud ka info liikumise takistustest endiste liiduvabariikide ja muu maailma vahel ? Läänes puudus äriinfo nende hinnatasemete, kauplemistingimuste ja -riskide kohta. Infopuudus oli tingitud eeskätt endise Nõukogude Liidu väga pikaajalisele ning põhjalikule eraldatusele muust maailmast.

Infopuudust võimendasid Eestis ka ajutised kapitalituru väärastused (likviidsete rahapaigutusvõimaluste nappus hüperinflatsiooni tingimustes ja importtoodangu kultus), rahvusvaluuta ametlik allahindamine, kapitali ja info mitteühilduvus (välisettevõtjad ei omanud infot, kohalikud kapitali).

Kui teave Eesti ärikeskkonnast välismaailmas 90ndatel levima hakkas, lähenesid ka siinsed hinnatasemed enam arenenud riikide tasemetele. Siiski on lääne ettevõtjad ka täna Eesti kohta märkimisväärselt nõrgalt informeeritud.

Mehhanism, mille kaudu infopuudus praegu Eesti ja läänemaailma vahelistele hinnaerinevustele mõju avaldab, erineb mõneti kümnenditagusest. 21. sajandil pole kaalukeel enam likviidsete rahapaigutusvõimaluste puudus, importtoodangu kultus ega krooni kunagine ametlik allahinnatus. Pigem avaldub infopuudus nüüd läbi traditsiooniliselt ressursside füüsilise liikumatuse meediumiks peetud reaalsissetulekute ja kaubeldavate kaupade sektori tootlikkuste (Balassa-Samuelsoni efekt) erinevuste. Nimelt ei ole Eesti madalamate (tööjõuühiku kohta) tootlikkuste ega reaalsissetulekute taga meie tööjõu madalam kvaliteet (kapitaliühiku kohta on Eesti tootlikkus eeskujulik), vaid kapitalipuudus.

See, et Eesti tööjõu-kapitali suhe jääb allapoole oma optimaalset taset (mistõttu ongi olemasoleva vähese kapitali tulusus Eestis märkimisväärselt kõrge), on aga tingitud peamiselt just potentsiaalsete investorite vähesest informeeritusest. Seetõttu osutub Eestisse investeerimise riskitase sageli vastuvõtmatult kõrgeks.

Küll ei tähenda ka välisinvestorite vähene informeeritus praegu enamasti mitte teadmatust kohalikust palgatasemest või kaupade väljaveopiirangute puudumisest (nagu see oli tüüpiline veel lähiminevikus), vaid pigem oskamatust kohaneda siinsete äritavade ja regulatsioonidega.

Taolise kohanemisvajadusega suudab potentsiaalsete investorite heidutamises võistelda vaid Eesti infrastruktuuride kehv arengutase. Seda aga võib samuti lugeda kaudselt infopuudusest põhjustatuks ? just seetõttu ei leia infrastruktuuride arendusprojektid piisavalt finantseerijaid.

Jätkuva eurointegratsiooni oluline majanduslik tagajärg on infopuuduse leevenemine.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing