Muinasjutuline kollektsioon

Mari Sarv 09. november 2001, 00:00

Keeruliseks ajab asja see, et muinasjuturaamatuis jutud korduvad, vahel lausa sõna-sõnalt. Nii pole mõtet osta uut 30 jutuga raamatut, kus vaid üks ?vajalik? jutt sees. Põder ise rõhutab, et ta ei kogu raamatuid, vaid jutte: ?Kui ma suudaks kõik need jutud meelde jätta, poleks raamatuid vajagi.?

Algul levisid ja säilisid muinasjutud ju suusõnaliselt, üles hakati kirjutama hiljem. Muinasjutud olid originaalis kas lood laste hirmutamiseks või seksuaalse alatooniga täiskasvanutejutud. Viimase näiteks ei piisanud Okasroosikese jutus printsessi äratamiseks saja-aastasest unes ühest lihtsast musist.

Lastejutudki olid enne barokiajastu ?pehmendamist? radikaalsemad: hunt sõi ära nii Punamütsikese kui ka vanaema, ning sellega lugu lõppeski. 19. sajandi muinasjutukogujad, kes suuliselt levinud jutte kirja panid, tegid kõik muinasjutulõpud ühesuguseks: head saavad võidu kurja ja pahade üle, ning kui nad ära pole surnud, elavad õnnelikult tänaseni.

Kui alguses pidid need lood lapsi hirmutama, siis praegu ilustavad nad tegelikkust ning lubavad, et hea pääseb alati võimule ja pahad võidetakse kavalusega nii, et nad enam kunagi midagi halba teha ei saa. Umbes nagu Hollywoodi filmid, kus happy end (õnnelik lõpp) kohustuslikuks saanud.

Põderi hinnangul on eestikeelseid muinasjutte ilmunud umbes 1700?1800. Tema enda lemmikuks on vene kirjanike muinasjuturaamat ?Tulilind?, kust pärineb lemmikjutt ?Must kana ehk maa-alused?. Jutt räägib Aljo?ast, kes saab maa-alustelt ühe seemne. Tänu sellele ei pea ta enam õppima, vaid teab koolitükke niisamagi. Muidugi saab lõpuks selgeks, et pettusega kaugele ei jõua, Aljo?a rikub ?lepingutingimusi? ja peab jälle õppima hakkama.

Kaua aega oli Põderi lemmikuks Oscar Wilde ja tema muinasjutud. On suur vahe, kas kirjutatakse jutte lastele ? küll põneva sü?eega, kuid lapselikult kirjutatud ? või täiskasvanuile ? siin on lisaks heale loole oluline ilukirjanduslik nauding. Wilde ja tema kaasaegsed kirjutasid neid jutte oma kallimatele, mitte lastele. Kui valima peaks, eelistaks Põder neidsamu Wilde?i täiskasvanute muinasjutte tavalistele laste omadele.

Muinasjutuline tuba, kus Põder raamatuid hoiab, peidab endas umbes 3000 muinasjuttu. Osa on raamatuis, osa arvutis ? nagu öeldud, pole tema jaoks oluline käegakatsutav raamat oma kõikides trükkides, vaid olemasolev jutt, ükskõik mis kujul. Digitaalsed jutud on ingliskeelsed.

Kui palju see kogu võiks maksta, ei oska Põder hinnata. Nagu kollektsioonide puhul ikka, ei saa liita tükkide hinda ja summat kogu väärtuseks nimetada. Hinnalisust lisab see, et kõik need jutud on ühes kohas koos.

Uuemaid raamatuid ostab Põder kas Apollo poest (või tellib poe kaudu, kui vajalikku riiulist ei leia) või internetist. Kasutatuid on saanud antikvariaadist ja Rahva Raamatust. Kõlab kummaliselt, aga internetist Amazonist tellides on muinasjuturaamatud odavamad kui Tallinnast raamatupoest ostes. Kuid eestikeelseid asju Amazonist ei saa ning nende otsinguil tuleb käia Eesti kirjastuste kodulehekülgedel. Suurt osa ingliskeelsetest saab tasuta teatud lehekülgedelt alla laadida ? seepärast ongi osa Põdra kogust failidena arvutis. Sealt saab need ju vajadusel välja printida ning raamatut kui sellist polegi tarvis.

Kogul on ka praktiline väärtus: kui Jaak Põderi pisike poeg Daniel Rasmus saab piisavalt vanaks, on, mida talle ette lugeda. Umbes 1500 eestikeelse jutu lugemiseks kulub mitu head aastat, liiati kui pikemad jutud jagada mitme õhtu peale. Selle aja peale oskab poiss ise lugeda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:12
Otsi:

Ava täpsem otsing