ARK: süüdlased karistatud, uurijad sõbralikult lahku

Altkäemaksu eest juhilubade vahendajad, nendest osa Pärnu Autoregistrikeskuse töötajad ja üks politseinik, said reedel karistused. Ja üsnagi karmid, mis võib viidata n-ö näidisprotsessiks kujunemisele ? kõigi täna tegutsevate korruptantide hirmuks. Altkäemaksu võtmise eest kaks või kolm aastat reaalset vabadusekaotust on pretsedent. Samuti sai tingimisi karistada palju kodanikke, kes altkäemaksu andsid.

Äripäeva eestvõttel ja kaitsepolitsei abiga sai ühiskond üksjagu tervemaks. Teisalt ? ilmselt sellisel kujul Äripäev politseiga rohkem koostööd ei tee. Peapõhjus on ajakirjanduse sõltumatuse säilitamine, mida koostöö politseiga piirab.

Vabal ajakirjandusel on välja kujunenud omad ja politseil omad töömeetodid, mis ei pruugi kattuda. Ajakirjandusel pole võimalik asjadest kirjutada nii, nagu nad on, sest uurimistoimingute läbiviimine avalikustamist ei luba. Sisuliselt tuli kaks aastat, mis kulus Pärnu ARKi juhtumi põhjalikuks lahendamiseks, vaikida.

Et ajakirjanduse põhihuvi on ühiskonnas toimuvaid protsesse kajastada, siis vaikija roll talle ei sobi. Ka mujal maailmas ei tee vaba ajakirjandus politseiga väga tihedat koostööd.

Ühiskonnas on valupunkte, mis on kõrgendatud huvi orbiidis ja nõuavad eksperimente. Kui, siis parem juba eksperiment omal käel ette võtta ja kirjutada tulemustest.

Pole ju uudis, et politsei vahel ei reageerigi signaalidele. Samas jääb politseile võimalus lugeda õigusrikkumistest ajalehest ja tegutseda.

Politseile ei tarvitse jälle sobida ajakirjanduse impulsiivsus, tahtmine ise kiiresti tõendeid hankida ning süüdlased sedamaid häbiposti naelutada.

Ajakirjanduse ja politsei koostöö kasuks räägib vajadus ühiskonda jätkuvalt tervendada. Seepärast peaks analoogseid eksperimente nagu Pärnu ARK jätkama. Mis sest, et juhtumi uurimist dirigeerib peaaegu täielikult politsei ning saab ka au ja kuulsuse üldjuhul endale.

Koostöö viib parematele tulemustele ses mõttes, et professionaalide abiga, kui nad asjast kinni võtavad, paljastatakse laiem kuritegevuse võrgustik ja süüdlased viiakse kohtukulli ette.

Koostöö takistus on aga, et politsei ei pea ajakirjanduse hangitud tõendeid seaduserikkumistest pädevaks. Väga kergesti võib eksperimenteerija sattuda ise kuriteos süüdistatava rolli. Nii juhtus Eesti Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeniga, kui ta ?ärandas? omaenda auto. Või kui ?Pealtnägija? tegija Vahur Kersna kalpsas üle riigipiiri. Ka Äripäeval oli negatiivne kogemus, kui eksperimendi korras antud ja pildistatud pistis Tallinna Äriregistri ametnikule pidi kaela tooma kohtuasja Äripäevale.

Politseil ja ajakirjandusel ei ole erinev arusaam üksnes sellest, mis on kuriteo asetleidmise vettpidav tõend, mis mitte. Erinev on ka suhtumine sellesse, kas ajakirjanik ise võib info hankimisel seadust rikkuda. Uurides pistisevõtmist äriregistris, rikkus Äripäeva toimetus seadust avalikkuse huvides teadlikult ja tahtlikult, samas oli valmis kandma ka seadusest tulenevat vastutust. Ja see on väga oluline.