Eelistan pensionifondi pensionikindlustusele

12. november 2001, 00:00

1. novembril Äripäevas ilmunud Seesam Elukindlustuse juhi Taivo Saare kirjutis ?Aktsiatesse tasub investeerida jõukamatel.? mängis palli väga ühte väravasse - pensionikindlustuse kasuks.

Kahtlemata on nii pensionikindlustusel kui pensionifondil omad head küljed nagu ka vead. Mina aga olen otsustanud pensionifondi kasuks (mitte fondiplaani), mitte pensionikindlustuse kasuks. Pean tunnistama, et kaalusin mõlemaid võimalusi.

Mulle imponeeris see, et investeerimine on läbipaistvam tegevus kui kindlustus. Võin suvalisel päeval lüüa lahti ajalehe ja näha, kui suur on minu investeeringu väärtus ja tootlus. Saan regulaarselt näha, kuhu on minu (fondipaigutatud) raha paigutatud. Fondi emissiooniprospektist saan teada, kui palju fond võib raha maksta teenusteks, kontrollida saab seda fondiaruandest. Kui näen, et asjad lähevad halvaks, saan mõningaid piiranguid kõrvale jättes oma investeeringu realiseerida ja seda hinnaga, mida ma tean.

Kindlustus on läbipaistmatu, mul pole aimugi, kuhu ta kogutud raha paigutab. Valides kindlustuse seon end aastakümneteks firmaga, kelle kohta ma ei tea, eksisteerib ta mõnekümne aasta pärast. Lugesin huviga Seesami kodulehel olnud materjale ning ei suutnud mõista, mida kindlustus garanteerib. Kui ta otseselt rahale garantiid ei anna (raha säilib, väärtus ei vähene, annab x tootlust), ei anna ta mingit garantiid enam kui pensionifondid.

Meenub kindlustusseltside seisukoht, et kindlustuse rahad ei tohiks olla päritavad - tore sotsiaalne algatus, aga arvan, et ma ei soovi koguda paarkümmend aastat raha ühiskassasse, mis seda oma suva järgi jagab. Selleks maksab tööandja minu eest pidevalt sotsiaalmaksu.

Fondide puhul on mulle teada, et need varad on päritavad, st saan neid pärandada mulle kallile inimesele. Millegipärast arvestatakse kindlusetuses kasumiosalust vaid penioni maksmise alguseni. Kui plaanin elada paarkümmend aastat pärast pensioni saamise algust on raha kindlustuse käes, kus ta teenib midagi heatagevuseks. Mina ei teeni selle pealt pennigi. Kui tahan realiseerida kindlustust ennetähtaegselt, arvutatakse mingi Tambovi konstandiga summa, mille ma tagasi saan.

Nüüd suurim kirjutises olnud müüt ? ei tasu panna kõiki mune ühte korvi, kindlustus nii ei tee. Huvitav-huvitav, fondid ei tee seda samuti. Fondi kooseisust enamuse moodustavad intressiteenivad varad ja vähemuse aktsiad. Kahtlemata pole ma rahul sellega, et fondi tootlus on nii madal.

Aktsiaturud pole viimastel aastatel just eriti armulised olnud ning keskpankade tegevuse tõttu on intressid langenud väga madalale, mis ei pruugi ära katta aktsiatest saadavaid kahjumeid.

Samas määrab just varade paigutamine ära pikaajalise tulususe ning see on selgelt aktsiate kasuks. Julgen väita, et pensionikindlustusse paigutatud rahad ei ole madalama riskiga kui pensionifondi paigutatud varad.

Kõlama jäi seisukoht - vaid rikkad (Bill Gates) saavad investeerida aktsiatesse, samas kui ikka säästate kuus alla 10 000 kr, pole teil asja raha paigutamiseks aktsiatesse. Väike raha, 1000 kr tuleb paigutada madalama tootlusega ja riskiastmega instrumentidesse.

Meenub ütlus, kes kopikat ei kogu, see rubla ei saa. Pikema aja jooksul regulaarselt raha säästes on võimalik investeerimisobjekte mitmekesistada. Kui ma saan 1000 kr, saan seda läbipaistvalt paigutada - 500 kr fondiplaani ja 500 kr teoreetiliselt hoiustada (Hansapangas nii väikese summaga jutule ei võeta).

5000 kroonise säästmisvõimega tuleks enamus summast paigutada aktsiapõhistesse instrumentidesse ? aktsiatesse või aktsiatesse investeerivatesse fondidesse. Osa rahast tuleb kindlasti paigutada intressi teenima.

Kuna inflatsioon kipub sööma investeeringut, on seni just aktsiad pakkunud enim rohtu mõõduka inflatsiooni vastu ? aga mitte alati. Eesti tarbijahinnastatistika ja finantsturud on liiga lühikese ajalooga üldistuste tegemiseks. Nii tuleb taas esitada USA andmed ajavahemikust 1926-1998.

Keskmine inflatsioon oli 3,2, lühiajaliste USA valitsuse võlakirjade tootlus 3,8, pikaajaliste valitsuse võlakirjade tootlus 5,7, pikaajalistel firmavõlakirjadel 6,1, suurfirmade aktsiatel 13,2 ja väikefirmade aktsiatel 17,4.

Kes tahab hästi magada valigu kindlustus või raha hoiustamine, kes tahab hästi elada, see investeerimine aktsiatesse. Võimalikud on vahepealsed variandid. Kes investeerisid aktsiatesse kaotasid 1930.a. 43,76 oma investeeringust, kuid teenisid 1933.a. 53,12.

Ehk kui sa ei investeeri, siis sa ei kaota (tegelikult kaotad tänu inflatsioonile), kuid ei teeni ka varandust, olgu siis oma lõbuks või pensionipõlveks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 12:04
    Otsi:

    Ava täpsem otsing