Läbi vettinud soojustus ajab maja hukka

Elar Vilt 14. november 2001, 00:00

Niiskus on ehitiste kõige suurem vaenlane. Kui hinnata vanemaid hooneid, siis on väga vähe niisuguseid, kus poleks tegemist kas suuremal või vähemal määral niiskuskahjustustega.

Hoolimata konstruktsioonist ? olgu siis kivist, kergplokist, puidust või mõnest täitematerjalist tehtud piire ? kahjustusi esineb kõikjal. Sageli tuleb ette ka olukordi, kus soojaisolatsioon on niivõrd niiskunud, et on kaotanud täielikult isoleerimisvõime.

Ka erinevad soojustused käituvad niiskuse suhtes erinevalt. Kui mineraalvillasid tuleb üldiselt kaitsta märgumise eest, siis näiteks ekstrudeeritud polüstüreen ?töötab? ka vees soojustusena.

Mineraalvillad, nii klaas- kui ka kivivill, on vett mittesiduvad soojustusmaterjalid, mis koosnevad kas klaasi või kivimi kiududest ning sideainest. Isolatsiooniefekti tagab materjali kiudude vahel olev seisev õhk. Kui soojustuse sees hakkab õhk liikuma või kui osa ruumist täidetakse näiteks veega, siis ka materjali isolatsiooniomadused vähenevad või kaovad hoopis.

Hoolimata sellest, et ei sideaine ega ka villa kiud endaga vett ei seo, võib soojustuse sisse tungida küllalt niiskust, näiteks avariide või sademete tõttu. Kui me tahame vältida tõsisemate niiskuskahjustuste teket, on väga tähtis võimalikult kiire materjali kuivamine.

Oluline on see tasakatuste puhul, kui tööde teostamise ajal võib tulla ohtralt sademeid. Näiteks 500 m² suuruse katuse puhul tähendab ka 2 mm sademeid 1000 liitri (1 tonni) suurust vee hulka. Otstarbekas on kasutada niisuguseid materjale, mis niiskuse väljakuivamisele avaldaksid võimalikult väikest takistust.

Ka puitkonstruktsioonides, kui märgunud soojustus puutub puidust detailidega kokku pikemat aega, võib see kergesti põhjustada hallitust, mädanikku või koguni seente teket. Niisuguseid olukordi tuleb ette eelkõige renoveeritud hoonete puhul, aga ka lohakalt või lihtsalt teadmatusest vääralt ehitatud uute majade juures.

Väga tundlikud on põrandad, kus tuulutus on tihti ebapiisav või puudub hoopis. Pole mingi haruldus, kui kaks aastat vana põrand vajub inimese raskuse all kokku, kuna majavamm on juba oma osa võtnud.

Seepärast tuleb kõigi vahenditega kaitsta niiskuse tungimist konstruktsiooni, kuid tuleb ette näha ka võimalust, et kui niiskus mingitel tingimustel on sinna juba sattunud, siis oleks kuivamise aeg võimalikult lühike.

Juuresoleval joonisel on graafikud, kus mineraalvilladest katsekehad on uputatud 10 tunniks vette kuni täieliku märgumiseni ning pärast väljatõstmist on mõõdetud nende kuivamise aega. Klaasvillast toimub vee väljakuivamine kiiremini kui kivivillast.

Eestis enimkasutatavad plastsoojustused võib tinglikult jagada kaheks: ekspandeeritud (EPS) ja ekstrudeeritud (XPS) polüstüreenideks. Ekspandeeritud polüstüreen või ka nn polüstürool koosneb üksteise kõrvale kleepunud õhuga täidetud ümaratest plastkuulikestest.

Kuna kuulikeste vahele jääb vaba ruum, siis märjas keskkonnas tungib sinna vesi, mille tõttu materjali niiskusesisaldus hakkab tõusma ning soojapidavus langema. Seetõttu tuleb märjas keskkonnas niisuguseid materjale kaitsta hüdroisolatsiooniga. Vastasel korral ei saa mõne aasta pärast seda materjali enam soojaisolatsiooniks lugeda. Eriti ohtlik on see külmakerkelise pinnase (savi, moreen, tolmliiv) isoleerimise puhul. Soojustuse soojajuhtivuse suurenemise tõttu võib külm tungida hoone alla ja hakata seda liigutama. Näiteks ka suurema tihedusega EPS tüüpi materjalil (40 kg/m3) on märjas pinnases oleku korral juba viie aasta pärast vee hulk 16 tema mahust.

Ekstrudeeritud polüstüreen (näiteks Styrofoam ehk sinine soojustus) omab peent õhuga täidetud kärgstruktuuri.

Kuna materjal on ilma poorideta, siis vesi sinna peaaegu ei tungi (selleks peab ta läbima kärjeraku seina). Seetõttu ?töötavad? niisugused materjalid väga hästi ka vesises keskkonnas.

Selliseid isolatsioone kasutatakse pööratud katuste, samuti teede, hoonete soklite, vundamentide ning pinnase isolatsiooniks. Näiteks niiskes pinnases olevas sinises soojustuses võib viie aasta pärast veesisaldus tõusta ainult kuni 2 protsendini mahust, materjali soojajuhtivus jääb peaaegu muutumatuks.

Juuresoleval joonisel on EPS ja XPS tüüpi isolatsioonide niiskusesisalduse sõltuvus ajast, kui mõlemal pool soojustust on märg pinnas. Nagu näha, XPS vett ei karda.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing