IMFi taasleiutamine

16. november 2001, 00:00

Viimase 20 aasta rahanduskriise ? rahvusvahelise võla kriisi 1982, Mehhiko kriisi 1994. a., tekkiva turu kriisi 1997-1999, ja nüüd kriisi, millega maadlevad Argentina ja Türgi ? eristav tunnus on olnud suletus maailmamajanduse perifeeriasse. See on põhjustanud tohutu lahknevuse majanduslikus ja finantssuutlikkuses. Samal ajal kui perifeeria on kogenud kriisi kriisi järel, on kese jäänud stabiilseks ja majanduslikult jõukaks.

Ajaloo vältel on tüüpilised rahanduskriisid viinud suurte ümberkorraldusteni, k.a keskpankade ja teiste inspekteerivate organite tulemine. Need institutsioonid maailmamajanduse keskmes asuvates riikides on praegu küllalt küpsed juhtimaks kõrvale 1930. aastate finantsnihestustega sarnaseid segadusi. Kuid reguleeriva rahvusvahelise raamistiku väljatöötamine ei ole finantsturgude globaliseerumisega sammu pidanud.

1997.-1999. a kriisist saadik on rõhutatud reguleerivate mehhanismide tugevdamise tähtsust tekkivates turumajandustes, kuid rahvusvahelist reguleerivat mehhanismi on, kui üldse, siis nõrgestatud. On olemas laialt levinud arvamus, et tegelikult aitasid IMFi päästesaadetised kriisile kaasa, tekitades majandusteadlaste kõnepruugi järgi ?moraaliriski? ? turul osalejate ootuse, mille põhjal saab loota IMFile, et too päästab hädasolevaid riike ning aitab raskest olukorrast välja kreeditorid. Sellest seisukohast lähtudes nõrgestasid IMFi päästesaadetised turudistsipliini, soodustades ebaratsionaalset ja ebastabiilset laenubuumi.

Ent turufundamentalistid eksivad, väites et moraaliriski kõrvaldamine ongi kõik, mida tarvis, asetamaks rahvusvahelist finantssüsteemi kindlatele jalgadele. Süsteem on rängalt keskme ? eelkõige USA ? suunas kaldu, kes juhivad keskpanga monetaarpoliitika määramist. Moraaliriski elimineerimine laseb perifeeria ebasoodsal siseolukorral peegelduda pelgalt kapitali hinnas ja kättesaadavuses.

1997.-1999.a kriisi jooksul ja järelmõju ajal on IMF teinud volte face, pöörates erasektori raskest seisust väljaaitamise vastupidiseks. Kuludejagamise hinnast on tehtud turuhindade faktor. Selle tulemusel on oluliselt tõusnud tekkiva turu finantsi riskipreemia ja riski/hüvitise arvestus on pööranud tekkivatesse turgudesse investeerimise vastu.

IMFi strateegiamuutus olnuks edukas tekkivate turgude buumi kordumise ennetamiseks, kuid see on juba tekitanud vastupidises suunas toimiva probleemi. Kapitali kõrge hind ja kättesaamatus on uus finantsnakkuse vorm, mis ilmutab end mitte ainult väliste kaudsete investeeringute puuduses, vaid ka sisekapitali äravoolus.

See paneb perifeersete maade siseriiklikud firmad piiriüleste korporatsioonidega võrreldes sisemiselt ebasoodsasse olukorda. Kui residendilaenud, kaudne kapitaliinvesteering ja erakrediidivood kokku võtta, selgub tegelikult puhaskadu tekkivatelt turgudelt 1997. a alates ? plusspoolel olevast 81,7 mld dollarist 1996 on saanud negatiivne 104,7 mld dollarit aastal 2000, mida tasakaalustavad veidi suuremad otseste välisinvesteeringute juurdevoolud ja riiklik finantseerimine. Võrreldes 35 keskmisega 1997.-1999.a, voolasid 2000.a hämmastavad 64 globaalsest puhaskapitali ekspordist paremate investeerimisvõimaluste otsingul USAsse.

Moraaliriski elimineerimisest globaalrahanduses ei piisa; tasasema mängumaa loomiseks ja soodustamaks kapitalivoolu perifeersetesse riikidesse tuleb käiku lasta uued ergutusvahendid, mis peaks võtma laenugarantiide jt krediiditõusude vormi, mis kindlustaks IMFi võimupädevust ja mõju tuleviku kriiside ennetamisel.

Kriisi ennetamise ja sekkumise vahel peaks olema parem tasakaal ja parem tasakaal peaks olema riikidele kindla strateegia järgimiseks ergutusvahendite andmise ja nende riikide karistamise vahel, kes seda ei tee. Ülesanded on omavahel seoses: ainuüksi stiimulite abil saab IMF avaldada tugevamat mõju eraldiasuvate riikide majanduspoliitikale enne, kui riik pöördub IMFi poole kriisiolukorras.

Nende põhimõtete rakendamiseks panen ette järgmised meetmed:

  • IMF peaks riigid klassifitseerima. Kõrgeim järk teeks riigi automaatselt muudest teguritest sõltuvate krediidilaenude limiidinõuetele vastavaks ning võlakirjaomanikele antaks tagatis selle kohta, et IMFi programmi puhul suhtutakse nende pretensioonidesse täie respektiga. See tõstaks riigile antavat krediiti. Kontrastina teeks IMF madalaima järgu maadele ette selgeks, et ta ei taha hakata osalema programmis ilma erasektoripoolse kuludejagamiseta. Caveat emptor: ostja vaadaku ette. Võiks olla üks või rohkem vahepealset järku, kus IMF võib nõuda kuludejagamist mitmesugusel tasemel;

  • Basle?i kokkulepe, mis seab kommertspankadele rahvusvaheliselt kehtestatud nõuded, saaks IMFi järgud ümber arvestada teisendusteks kapitalinõuetes;

  • Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, Inglise Pank ja Jaapani Pank saaksid oma diskontoarvestuse krediteerimisprogrammi alusel nõustuda valitud riikide määratud riigivekslite emiteerimistega. Selle privileegi saaks reserveerida teatud riikidele või eriti ohtlikeks olukordadeks.

Need reformid annaks IMFile ja tema liikmeile tõhusamad vahendid ennetamaks rahvusvahelisi rahanduskriise ning vähendamaks majanduslikku ebavõrdsust globaalsüsteemi keskmes ja perifeerias asuvate riikide vahel. Nende rakendamiseks peame esmalt ületama turufundamentalistide vastuväited, kes tahavad IMFi elimineerida või vähendamise suunas saneerida.

George Soros on Avatud Ühiskonna Instituudi ja Sorose Fondi Juhatuse esimees.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:05
Otsi:

Ava täpsem otsing