Kaks hinnasõda kütuseturgudel

Möödunud nädala märksõnaks kütuseturgudel oli nii rahvusvahelises kui ka kohalikus plaanis hinnasõda. Rahvusvahelistel rahaturgudel hakati hinnasõjast rääkima pärast seda, kui Venemaa ei andnud järele Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioonile (OPEC) ja otsustas tootmist vähendada vaid 30 000 barreli võrra ööpäevas ehk 0,4 protsenti riigi kogutoodangust. Teine oluline naftaeksportija, kes kartelli ei kuulu, Norra, otsustas toodangu vähendamisega mitte kiirustada. Vastuolude tulemusena OPECi ja kartelli mittekuuluvate riikide vahel langes nafta hind maailmaturul paari päevaga umbes 20 protsenti.

Nafta hinna kokkukukkumise põhjuseks oli seega OPECisse mittekuulunute soovimatus alluda kartelli diktaadile. OPEC ei soovi kontrollida naftapoliitikat mitte üksnes kartellisiseselt, vaid ka väljaspool seda. Tegelikult on OPECi mõjuvõim ulatunud väljapoole kartelli juba mitu aastat. Pärast nafta hinna langust 10 dollari tasemele sai edasisele hinnatõusule otsustavaks OPECisse mittekuuluvate Mehhiko, hiljem ka Venemaa ja Norra kaasamine musta kulla hinna kujundamisse.

Koduses Eestis räägiti korraks kütusemüüjate hinnasõjast pärast seda, kui üks suurematest mängijatest otsustas korraks minna oma liivakasti ja veidi turuosa juurde võita. Turunduskampaaniaga läksid kaasa ka konkurendid ning tänu sellele said kliendid mõne päeva jooksul paarikümne sendi võrra odavamat bensiini nautida. Nn sõda jäi lühiajaliseks ning tänaseks on kütuste jaehinnad taas ühtlustunud. Eesti on väike, mistõttu on ka hinnasõdade kestvus (loe: normaalne konkurents) kohalikul kütuseturul lühike.