Pühapäev 26. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Odavaks aetud ehituskulud toovad kaela kallilt peetava maja

Tiit Kerem 21. november 2001, 00:00

Skandinaavia maad on olnud alates 70ndate keskpaigast hoonesisese kliima ja energiakulutuse vähendamise alal juhtivad riigid. Nendes riikides on ka kõige enam leidnud kandepinda mõte, et hoone rajamise, ekspluateerimise ja utiliseerimiskulutusi tuleks vaadelda summeeritult, mitte keskenduda vaid rajamiskuludele.

Nende kulutuste hindamiseks on välja töötatud mitmeid metoodikaid, kõige levinum on ehk Life Cycle Cost. Eesti keeles kasutatakse termineid olelustsükli või elutsükli hindamine.

Ventilatsiooni-, kütte-, jahutuse-, sprinkleri-, elektri-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid on tänapäeva ehitistes omavahel põimunud nii, et on tihti raske määratleda, kus üks algab ja teine lõpeb. Kõiki neid võib panna juhtima ühtse automaatikasüsteemi, mis seob erinevad süsteemid ühtseks tervikuks ja annab võimaluse nende kasutamist optimeerida ning saada ekspluateerimisest reaalajas ülevaade.

Hoone tehnosüsteemid on nagu ehitise vereringesüsteem ja automaatikasüsteem on aju, mis tagavad hoones vajaliku kliima, mugavused, säästliku kasutamise ning turvalise keskkonna.

Tavalise hoone kandekonstruktsioonid kestavad üle saja aasta, erinevate tehnokommunikatsioonide ekspluateerimine kestab 15?50 aastat, viimistlus 5?15 aastat. Vastavalt ekspluatatsiooniaja pikkusele saab arvutada tegelikke kulutusi mingile ajaühikule.

Lääne-Euroopas on üha enam populaarsust leidmas ehituse läbiviimise tava, kus töövõtja annab tellijale garantii selle kohta, et tema poolt ehitatud hoone ei kuluta energiat rohkem, kui osapoolte vahel lepingus fikseeritud on. Ülekulutatud energia maksab tavaliselt ehitaja koos trahvidega kinni, säästu eest võib ehitaja saada lisaboonust.

Kindlasti ei ole sellise lepinguga ehitatud hoone ehitusmaksumus kõige madalam, kuid pikemas perspektiivis annab see tellijale olulise säästu. Selline mõtteviis ja tegutsemine viib madala energiakulutusega hoonete ehitamisele, mis on kasulik nii tellijale kui kogu ühiskonnale.

Tehnosüsteemide projekteerimisel ja väljaehitamisel on tihti olukordi, kus kasutades erineva suurusega seadmeid või tehnilisi lahendusi, võib näiliselt saavutada ühe ja sama tulemuse. Sisuline vahe tekib energiakulus, kasutusmugavuses. Asja illustreerimiseks toon ühe näite.

Hoone energiakulutusest suurima osa moodustab ventilatsioon. Ventilatsiooniseadmed moodustavad hoone maksumusest olulise osa ja seepärast toimub nende valik suure hinnasurve all.

Ventilatsiooniseadme hinna määrab ära tema suurus ja komponentide arv. Lihtsustamiseks võrdleme kahte ventilaatorit, ühel 7,5 kW mootor, teisel 12 kW. Õhuhulk on mõlemal seadmel sama, suurema mootoriga seadme gabariidid on väiksemad, seega ka seadme sisetakistused suuremad ning see on ka põhjuseks, miks mootori võimsus suurem.

Kuna suurema mootoriga seadmel on ventilaatori pöörded suuremad, siis sellega kaasneb suurem müra ja laagrite kulumine. Kui suurema mootoriga seade töötab aastas iga päev 12 tundi, siis kulutab ta elektrienergiat rohkem 360×12×(12?7,5)=19440 kWh, mis maksab tänaste elektrihindade juures umbes 18 000 krooni. Kahe seadme soetusmaksumuse vahe on umbes 20 000 krooni. Seega võib öelda, et lisakulutuse tegemine tasub ära praktiliselt ühe aastaga, kusjuures ventilaatori tööiga on 15?20 aastat.

Eelpool toodud näide on lihtsustus tegelikkusest, sest kogukulude arvutamisel lisandub veel palju teisi olulisi tegureid: ventilaatorite kasutegurid, soojuse utilisatsioon, soojusvahetite kasutegurid, soojusvahetite takistused, filtrite takistused jne. See kõik puudutas vaid ventilatsiooniseadmeid, edasi tulevad sarnased optimeerimisülesanded kütte- ja jahutussüsteemide juures.

Olles igapäevaselt osaline eelpool kirjeldatud otsuste tegemisel kui üks pakkuja, siis näen pidevalt, kuidas otsustatakse süsteemide või töövõtja valik vaid kõige madalamast hinnast lähtuvalt, tundmata natukegi huvi selle vastu, mida pakutud summa eest saab ja milliseid kulutusi see hilisemas ekspluatatsioonis endaga kaasa toob. Millest on siis selline olukord tekkinud?

Kui mõned erandid välja arvata, siis tellijad ei kasuta oma projektide elluviimisel konsultantsioonifirmasid, kes kaitseksid nende huve hankekonkursside läbiviimisel, ehitusprotsessis ja valminud ehitise vastuvõtmisel.

Seni selles valdkonnas tegutsevate konsultatsioonifirmade puuduseks on asjaolu, et on olemas inimesed, kes tunnevad hästi üldehituse erinevate osade nüansse ja peensusi ning teavad ehitusprotsessist ja selle juhtimisest, kuid tehnosüsteemide osa jääb nõrgaks, piirdudes teinekord vaid teadmisega, et nad on olemas. Seega puudub või ei ole piisavalt pädev osapool, kes kaitseks tellija huve nii lühikeses kui ka pikemas ajaperspektiivis ehitusprojekti elluviimisel.

Eesti ehitusturul käib ehitusfirmade vahel tihe rebimine selle nimel, et endale tööd saada ja ellu jääda ning ollakse nõus pakkuma väga madalat hinda põhimõttel ?eks pärast vaatame, kuidas hakkama saame?.

Teisalt on tellijad pakkumisdokumentatsioonis tavaliselt üsna üldsõnaliselt määratlenud tehnosüsteemide vajadused ja nende tehnilised näitajad ning taseme. Tihti piirdutakse vaid viidetega normidele, unustades ära, et normid määravad ära vaid miinimumnõuded ja ekspluatatsioonikulusid nad ei puuduta üldse. See annab ehitajale võimaluse lahendada olukorrad lähtudes vaid ostuhindadest, tundmata vastutust hilisemate tagajärgede eest.

Kõige vastutustundetumalt käitub riik oma maksumaksjate ees, kui ta organiseerib avalikke vähempakkumisi, kus pakkumise aluseks krundi plaan, mõned korrusteplaanid ja paar lehte seletuskirja ning ainukesteks pakkumiste võrdlemise kriteeriumiteks on hind, usaldusväärsus ja eelnev kogemus.

Sellise pakkumise võitja peabki ehitama kõige lihtsama süsteemi, mille ostuhind on minimaalne, kuid mis on kindlasti ekspluatatsioonis kõige kulukam, sest teisteks lahendusteks ei jätku raha.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:06
Otsi:

Ava täpsem otsing