Pidurdumise õppetunnid

21. november 2001, 00:00

On ametlikult kuulutatud: maailm on globaalselt pidurdunud ? võib-olla mitte mõõnaperioodis, aga kindlasti pidurdunud. Oletatakse, et 2001. a. areng moodustab poole eelmise aasta arengust. Jaapan näib suunduvat päris mõõnaperioodi ning Euroopa ärplemine, et tema tugevad põhireeglid võimaldavad tal vaat? et ühegi arengukriimuta Ameerika aeglustumisest ?mööda purjetada?, näib olevat alusetu.

Maailma arengu üha süvenev aeglustumine toob esile mitmed poliitika õppetunnid. Osa neist on ilmsemad; iga õppetund laastab ?tarkust?, mis alles äsja oli üldkehtiv (ehk on see tervistav meeldetuletus meie teadmiste ebakindluse kohta).

Pidurdumine on heitnud tugevasti varju Clintoni valitsuse kiitlemisele, lubadusele, et kui riik peab ustavalt kinni kapitalismist Ameerika stiilis, on talle tagatud pretsedenditu ja pidev majanduslik õitseng. Näib siiski, et osa 1990ndate viimaste aastate buumist oli samavõrra miraa? kui Ida-Aasia kokkuvarisenud buum.

Igal juhul toitis ebaratsionaalselt kiire turukasv ülemäärast investeerimist, mis viis liigse tootmisvõimsuseni. Tagasivaates on parim, mida USA endise rahandusministri Robert Rubini ja praeguse föderaalreservi esimehe Alan Greenspani kohta öelda saab, see, et nad kasutasid võimalust, kuni kõik läks ladusalt, ning Rubin oli küllalt kaval, et enne krahhi rongilt maha hüpata.

Kord arvati, et ?uus majandus? tähendab ühe majandusfaasi lõppu. ?Täpselt õigeaegse? tootmisega seoses, mis tõi kaasa väiksemad materjalivarud, uued infosüsteemid, mis võimaldasid paremat kontrolli kaubavarude üle ja langust töötlevas tööstuses, näisid kaubavarude tsüklid olevat minevikku jäänud asi. Kuid majanduse kõikumised on saatnud kapitalismi tema tekkest alates, ja kaubavarude tsüklid on vaid üks kõikumise allikaid.

1997.-1998. a. globaalkriis oli pelgalt hiliseim finantskriisi ilming, mis on kapitalismi alati vaevanud ? ja kapitali ning finantsturu piirangutest vabastamine koos globaliseeritud kapitaliturgudega on, kui üldse midagi, siis tekitanud haavatavuse suurenemise, eriti väikeriikides.

Veel üks elu tõsiasi on kinnisvara börsimullid; ja kui need lõhkevad, nagu juhtus 1980ndatel USAs, Skandinaavias ja Tais, viivad nad majanduse endaga koos alla. Selge on, et turufundamentalistide väide, et turud reguleeruvad ise, on vale. Makromajanduse stabiliseerimises on valitsusel tähtis roll. Küsimus on, mis roll see on?

Kalduvus võidelda nii nagu oleks käsil viimne lahing, on kurb tõsiasi nii majandusstrateegide kui väejuhtide puhul. Naftakriisid 1973 viisid kümme aastat ja kauem kestvasse inflatsiooni ning armid annavad end siiamaani tunda. Mure inflatsiooni pärast sundis föderaalreservi intressimäärasid tõstma 2000. a. lõpus, kui arengu ähvardav aeglustumine nõudis vastupidist ravimit.

Kui kaks maailma suurimat majandust on mõne viimase aasta jooksul olnud silmitsi pideva deflatsiooniga, ja kui inflatsiooni esineb peaaegu kõikjal, siis peaks fookuses olema mitte inflatsioon, vaid pigem töötus ja majandusliku potentsiaali alarakendamine. Sellest johtuvad võimalikud kahjumid on kaugelt suuremad kui need, mis on seotud kerge inflatsioonikasvuga, mille võiks kaasa tuua agressiivsem makrostrateegia.

Tänapäeva regulaarne kogunõudluse puudujääk annab põhjust muretsemiseks. Mitmed maailma riigid näivad olevat otsustanud suuri väliskaubanduse ülejääke säilitada. Majandusteaduses eksisteerib põhiseadus: väliskaubanduse ülejääkide ja defitsiitide summa peab olema null. Kui mõnel riigil on ülejääk, siis teisel riigil peab olema puudujääk.

Kuid IMF käsib kõigil mitte omada defitsiiti. Keegi peab siiski defitsiiti jääma, kui teistel on ülejääk. Defitsiidid on nagu kuumad kartulid, mida ühelt riigilt teisele edasi antakse. Liiga suure puudujäägiga riik kogeb kriisi ja vahetab strateegiat, et tagada ülejääki ? see on asi, mis juhtus Ida-Aasias. Defitsiit ei kao, ta lihtsalt liigub edasi.

Õnneks on üks riik olnud tahtlik ja võimeline suurtesse kaubadefitsiitidesse jääma ? USA. Nüüd ei ole enam selge, kui kaua nii saab usaldusväärsust kaotamata jätkuda. Mis võiks siin saada päästikuks, on raske ennustada ? vahest president Bushi maksuvähendusest tulenenud ähvardavad puudujäägid riigikassas. Kui see juhtub, võib olla tulemuseks rohkem kui globaalne majanduspidurdus.

Ebapiisava globaalse kogunõudluse probleemid mõlkusid meeles John Maynard Keynes?il jt, kes rajasid IMFi. Eksisteerib raamistik kogu ostujõu suurendamiseks SDRide loomise abil. Oletame, et maailma rahvad soovivad säilitada ressursse, mis võrduvad nende SKT fikseeritud protsendiga. Ligikaudu 40 triljoni dollari suuruse globaalse sisemajanduse kogutoodanguga ja umbes 2se kasvu juures, kui ressursid võrduksid 5 ga SKTst, kasvaksid kogureservid aastas 40 miljardi dollari võrra.

Hiina ja Jaapani ülejääke arvestades oleks kaks korda suurem arv reaalsem. Selles hulgas SDRide aastane väljalase tasakaalustaks valuutareservides arvestamata jäetud ostujõu ega tekitaks seetõttu inflatsiooni.

Neid SDRe saaks kasutada globaalse kasu taotlemiseks ? vaeste riikide aitamisest globaalse keskkonna täiustamiseni.

Aeg on küps IMFil naasta oma algse missiooni juurde ? tagada globaalne likviidsus, et võimaldada pidevat globaalset arengut.

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:06
Otsi:

Ava täpsem otsing