Turvapõrand väldib libastumist

Urve Iher 21. november 2001, 00:00

Turvapõrandad on üldjuhul PVC- ehk vinüülpõrandakatted, mille libastumiskindlust on tõstetud. Suurima libastumiskindluse annavad materjali pinnakihti lisatud karborunditükikesed, kuid teinekord piisab täiesti ka pinnakihi reljeefseks pressimisest.

Materjalide värvivalik on lai ning erinev on ka libastumiskindlus. Paraku ei ole välja töötatud lihtsalt mõistetavaid näitajaid erinevate materjalide võrdlemiseks ning mitmed kvaliteetsed ühiskondlike ruumide tavapõrandakatted vastavad libastumiskindluse klassile R10. Ei ole üldse määrava tähtsusega, kas seal on pinna karestamiseks kasutatud karborundi või mitte.

Uute Euroopa normide (EN) järgi hinnatakse materjale veel ka D ja ES klassidesse kuuluvateks. D klass tähendab sel juhul libastumiskindlust kuivades ja ES ka märgades tingimustes.

Kuidas siis teada, mida ja millal kasutada?

Kõige lihtsam on küsida nõu põrandamüüjatelt. Kui kirjeldada piisavalt täpselt, millised tingimused ruumis valitsevad, kas põrand on kogu aeg märg või ainult ajutiselt, kas märjale põrandale satub ka seebivett või muid aineid, kas põrandal on kaldeid, kuidas ja millistes jalanõudes inimesed seal liiguvad ? on võimalik leida optimaalset lahendust.

Optimaalne lahendus muutub oluliseks just materjali hoolduse juures. Nimelt on karestatud pinnaga põrandakatet märgatavalt raskem puhtana hoida. Eks proovige puhastada liivapaberit! Samuti ei tohi turvapõrandat hoolduse lihtsustamiseks vahatada, kuna sellisel juhul kaob ära libastumiskindluse efekt.

Turvapõranda puhastamine seisnebki põranda käsitsi küürimises ning survepesuga pesemises.

Tõestisündinud lugu juhtus Inglismaal, kus turvapõrandaid väga palju kasutatakse. Ühe kooli kunstiõpetaja tahtis oma klassi saada kõige karedamat katet, mida tehasel pakkuda on. Teda ei olnud võimalik ümber veenda vähem kareda katte kasuks. Materjal pandi maha ja kõik olid mõnda aega õnnelikud. Ühel päeval aga tuli tehasesse kõne ? teie materjal ei lähe puhtaks. Tehase esindaja läks kohale ja põrand oli tõepoolest must. Esindaja võttis pihku küürimisharja ja hakkas nühkima. Pärast paaripäevast tööd nägi põrand välja palju parem, aga ei olnud kedagi, kes oleks järgmisel korral olnud nõus seda samamoodi küürima. Seega leiti hetkel ainuvõimalikuna tunduv lahendus ? vahatati põrand üle. Järgmisel päeval libises õpetaja klassi põrandal ja murdis käeluu.

Erinevad materjalid on erineva libastumiskindlusega. Kuna ka materjali valmistajad on väga hästi kursis turvapõrandate hooldusprobleemidega, siis üritavad nad pidevalt leida uusi lahendusi.

Praegu on olemas spetsiaalsed du?iruumide põrandatele mõeldud katted, mille puhul on materjali pinnakiht muudetud reljeefseks karborundi lisamata. Seega on materjal palja jala all tunduvalt mõnusam ning ka selle hooldus on lihtne.

Samas toodetakse reljeefset osaliselt karborundiga karestatud katet, mille eesmärgiks on samuti hoolduse lihtsustamine. Kui aga tegemist on pinnaga, mille puhul täielik libastumiskindlus on materjali valikul tähtsaimaks kriteeriumiks, on võimalik valida ka põrandakate, mille pinnakiht on nii reljeefne kui karborundiga karestatud.

Tavalise PVC-kattega võrreldes on turvapõrand umbes 30 kallim.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:06
Otsi:

Ava täpsem otsing