Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Angloameerika mudel

22. november 2001, 00:00

Põhja-Atlandi Majandusala (NATA) loomiseks loob eeldused Suurbritannia ja USA poliitiline, sõjaline ja majanduslik koostöö, mis ulatub sajandite taha ning on ülemaailmsete kriiside tagajärjel ikka ja jälle õitsele puhkenud. Nii oli see I ja II maailmasõja järel, Lähis-Ida kriiside ajal ning ka terrorismivastases võitluses Afganistanis. Seni kuni teised ELi riigid mõtlevad ja vaidlevad oma osaluse üle terrorismivastases võitluses, teevad ameeriklased ja britid töö lihtsalt ära.

Sündmused Afganistanis on järjekordselt tõestanud, et vaid USA ja Suurbritannia on võimelised glogaalselt tegutsema globaalsete probleemide lahendamisel.

Edukale sõjalis-poliitilisele koostööle on sageli järgnenud ka majanduskoostöö elavnemine. See võib juhtuda nüüdki, vaatamata sellele, et peaminister Tony Blair on lubanud panna rahvahääletusele brittide eurotsooniga (ühisrahaga) liitumise küsimuse. Seniste küsitluste järgi ei toeta enamik Suurbritannia valijaid naelast loobumist ja üleminekut eurorahale. Enamgi, britid seisavad Euroopa koostöö küsimustes kindlalt valitsustevahelise koostöö mudeli kaitsel ning on föderaalse ELi arendamise vastu. Euroopa integratsiooni edasine süvenemine ja föderaliseerumine võivad tekitada brittides isegi EList väljaastumise meeleolusid. Alternatiiviks koostööle ELiga võib saada majandussuhete tihenemine USA, Kagu-Aasia ja Ladina-Ameerika riikidega.

Kuivõrd Põhja-Ameerika ja Kagu-Aasia majandus ja turud kasvavad kiiremini kui Euroopas, loob kaubanduse edasine liberaliseerimine nende piirkondadega eeldused edasiseks kasvuks. ELi protektsionistlik kaubanduspoliitika aga seob ja ahistab Suurbritannia majanduse arengut.

Suurbritannia sai 1999.a. 39 kõigist otseinvesteeringutest Euroopa majandusse. 50 nendest investeeringutest tuli USAst, mis moodustas 40 kõigist USA otseinvesteeringutest Euroopasse. Nii ei olegi britid huvitatud Euroopa integratsiooni süvenemisest ning toetavad eelkõige majanduspoliitika edasist liberaliseerimist. Thatcheri loodud majanduskeskkond on üks põhjus, miks ameeriklased eelistavad investeerimisel Suurbritanniat Saksamaale, Prantsusmaale, Itaaliale jt ELi liikmesriikidele.

Lisaks ühendab britte ameeriklastega majanduspoliitiline mõtlemine ja ärikultuur. Vabaturumajanduse ideed on leidnud laialdast toetust eelkõige USAs ja Suurbritannias, vastuseisu Saksamaal ja Prantsusmaal. Majanduse kasvutempod ja moderniseerimine olid Angloameerika riikides aga viimastel aastakümnetel palju kiiremad kui kontinentaal-Euroopas.

Mitte juhuslikult pole 10 kõige vabama majanduse hulgas 8 Briti ühendusega seotud riiki (lisaks Suurbritanniale veel USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Hongkong, Iirimaa ja Bahrein). Ka ?veits ja Eesti on majandusvabaduste esiriigid tänu tugevatele Angloameerika sidemetele.

Ideoloogia, aga paljuski ka majanduse seisukohast on Eesti Suurbritannia, Sveitsi ja Norraga sarnases olukorras. Meil kõigil, eriti praegustel valitsejatel tuleks anda enestele aru, et Eesti on teelahkmel ? jätkata riigi ülesehitamist Angloameerika mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi või liituda ELiga, mis sunnib meile peale Saksamaa-Prantsusmaa tüüpi sotsiaalse turumajanduse, kus meile jääb halli allhankija roll.

Oma esimese valitsuse ajal kuulutas Mart Laar, et vabaturumajandus on Eesti jaoks ainuõige tee. Ka Siim Kallase partei hakkas Milton Friedmani seisukohti ja Reagani-Thatcheri majanduspoliitikat Eestis rakendama. Põllumajandussektori piiramist ja mittetoetamist põhjendas Laar sellega, et EL niikuinii muudab selle sektori lähiajal turumajanduslikuks. Seda pole juhtunud ja ei usu, et lähiajal ka midagi muutub, sest prantslased ja hispaanlased on jäigalt vastu. EL kulutab põllumajandusele ca 50 oma eelarvest, mis on 85 kogu maailma põllumajandusele antavatest toetustest. Iga tarbija maksab ELis maksumaksjana põllumajandussaaduste tootmise toetamiseks igal aastal ca 20 000 Eesti krooni.

Eestis on tänaseks järele jäänud vähe tootmisüksusi, mida ELi ühtse põllumajanduspoliitika reeglite kohaselt saaks toetada. Saan aru suure põllumajandussektoriga poolakate, ungarlaste ja leedukate kibelemisest ELi toetusrahade peale. Kuid mida võidab EList Eesti, üks kõige vabama majandusega riike kogu maailmas ning ühe kõige väiksema põllumajandussektoriga kandidaatriik.

ELiga ühinedes mängitakse maha suur osa edust, mida Eesti on saavutanud oma viimase aastakümne majandusreformidega. Suur (USA ja Jaapani) kapital pole ju Eestisse veel õieti jõudnudki ja miks ta peakski jõudma kui me astume lähiajal ülereguleeritud ELi. (Nt ettevõtte asutamine võtab Euroopas 12 korda rohkem aega ja neli korda rohkem raha kui USAs) Suur kapital jõuab Eestisse aga vaid siis kui me jääme Suurbritannia, Norra või teiste kombel erinevaks tavalistest ELi riikidest. Isegi Eesti enda kapital võib ELis hakata otsima soodsamat majanduskeskkonda.

Eestile on parim astuda NATOsse, säilitada suhted ELiga senisel (assotsiatsioonilepingu) tasemel ning anda oma panus Põhja-Atlandi kaubanduspiirkonna (NATA) või isegi globaalse vabakaubanduse kokkuleppe (GFTA) sõlmimiseks eelseisvate WTO kaubandusläbirääkimiste valguses.

Eestil on kõik eeldused kiireks kasvuks, saamaks üheks uue majanduse lipulaevaks Kesk-Euroopas. Senist suhteliselt edukat makromajanduse poliitikat tuleb aga edasi arendada. Eesti iseseisvust ja omapära saab säilitada pigem tihedama koostöö läbi uue majanduse riikidega kui tormamisega stagneeruva vana majanduse rüppe.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing