Sullerid Muugal saagi jahil

Peeter Raidla 22. november 2001, 00:00

Jan-Bonde Nielseni Eesti projekt kannab nime AS Lonessa, mis on seadnud eesmärgiks rajada Muuga sadama kõrvale kütuseterminal ja mille juhid jagavad paberil miljonilisi lubadusi. Meeste käitumisest loeb välja, et projekt tahetakse suure vaheltkasuga edasi müüa. Seda on juba mitmele Muuga sadamas tegutsevale transiidifirmale pakutud.

Üks ilmekamaid näiteid Lonessa lubadustest on läinud aasta detsembris Viimsi vallaga sõlmitud leping.

Kui vald aitab hankida naftaterminali ehitusloa, lubab Lonessa vallale maksta 4 miljonit krooni. Kui vald aitab välja ajada terminali kasutusloa, lubab Lonessa maksta 2 miljonit krooni. Kui terminali saabub esimene kütusetonn, lubab Lonessa maksta miljon krooni. Kui esimese kütusetonni saabumisest möödub aasta, lubab Lonessa maksta vallale veel ühe miljoni. Lisaks on Lonessa lubanud investeerida viis miljonit krooni Viimsi valla sotsiaalobjektidesse. Mõistagi peab vald midagi ka vastu andma. Ja mida muud tal ikka pakkuda on, kui soodsat ja kiiret paberite vormistamist.

Aga soodsaid toetajaid on teisigi. Nii näiteks on Lonessa esindajad käinud välja peaminister Mart Laari kirja, milles kinnitatakse Lonessa idee elluviimise vajalikkust Eestile.

Kõigis oma kaaskirjades Viimsi vallale ja ka teistele, näiteks Tallinna sadama juhtidele, viitavad Lonessa juhid sellele, et nad on seotud USA maineka naftafirmaga Taurus Petroleum. Siinkohal väike väljavõte nende juttudest, mida vallale serveeriti:

?Otsehanke lepingud eksisteerivad Venemaa, Iraagi, Süüria ja Ecuadoriga. 2000. aastal ületab Taurus Groupi käive 3 miljardit USA dollarit, mis vastab umbes 35 miljonile tonnile toornaftale. Klientideks on peamiselt rafineerijad-lõpptöötlejad, nagu Exxon, Shell, Total, Elf, Agip, Cepsa jt. See haarab üle 15 miljoni tonni SRÜ riikide toornaftat. Taurus Petroleumi juhitakse Jerseylt Kanali saartel. Firma suuromanik on Ben Pollner.?

Rahvusvahelise krediidiinfo edastaja Dun & Bradstreet raportid kõnelevad märksa tagasihoidlikumast äritegevusest. Londonis, Genfis ja Briti Neitsisaartel registreeritud Taurus Petroleumi samanimelised operaatorfirmad, mis Lonessa juhtide väidetel vastutavad emaettevõtte tegevuse eest, on suutnud teha aastas 100 000 kuni 200 000 dollarini ulatuvaid käibeid. USAs tegutseva Taurus Petroleumiga seob neid vaid sarnane nimi, ei midagi muud.

Ben Pollner on aga töötanud Lukoili Londoni kontoris müügimehena.

Muuga sadama külje alla on Lonessa saanud enda omandusse ligi 25 hektarit maad. Austusest Lonessa tulevase suurkäibe vastu lisas Tallinna Sadam sellele sisuliselt veel mõned hektarid ? kõrvalasuv krunt nõuti Tallinna Sadama omandusse seepärast, et Lonessa saaks rajada ühenduse raudteega.

Nii nagu Viimsi vallaga, on Lonessal oma leping ka Tallinna Sadamaga, kes on lubanud rajatava terminali omanikel kasutada Muuga sadama 9. ja 10. kaid, mis suudab vastu võtta kõige suurema süvisega laevu. Jutt on teraviljakaist, mille pikenduse üle käis veel hiljuti äge vaidlus sadama ja Pakterminali vahel. Sadam jäi peale ning on lubanud pikenduse rajamiseks investeerida 125 miljonit krooni. Ka selleks, et Lonessal oleks vajadusel hea toimetada.

Analoogne leping on sõlmitud või sõlmimisel Eesti Raudteega.

Nielseni Tallinna-kavad on suured. Juba oma 1997. aastal Lonessa äriplaani elluviijatele läkitatud kirjas lubas ta neil iga kuu kulutada ?esitlusüritusteks? 25 000 dollarit kuus kuni terminali valmimiseni.

Terminali käikulaskmise esimeses etapis on Lonessal kavas läbi Muuga sadama toimetada 3 miljonit tonni toornaftat aastas (Tallinna sadama kogu vedellasti kogukäive on praegu 15 miljoni tonni piires).

Viimsi vallale on lubatud 25?30 miljoni dollari suurust investeeringut, mis Eesti kroonidesse ümberarvestatult teeb 450?550 miljonit. Lisaks lubatakse 75 uut töökohta.

Lonessa tegelased ei unusta kunagi ütlemast, et see tähendaks riigile ainuüksi maksudena miljoneid kroone. Ning mõistagi ka seda, et ökoloogiliselt nii puhast mahutiparki pole Eestis varem nähtud.

Lonessa ei saagi praegu veel Muuga sadamas vabalt toimetada. Ehkki nimetatud 25 hektarit on kinnisturegistris Lonessa nimel, käib ta kohut Olle Veisserikuga, kes maa omal ajal kokku ostis.

Veisserik kinnitab, et Lonessa on talle maa eest võlgu 12 miljonit krooni. Lonessa väidab, et on raha maksnud.

Viimsi vallale on Lonessa kinnitanud, et ta on terminali projekti investeerinud juba 3 miljonit dollarit ehk üle 50 miljoni krooni. Kuhu raha on kulunud, on raske seletust leida.

Küll on vahepeal jõudnud vahetuda Lonessa omanik ? Taurus Petroleumi väidetava tütarfirma United Terminalsi asemel on asunud uus tütar Nordic Terminals. Ilmselt toimus omaniku vahetus selleks, et vabaneda eelmise ettevõtte kohustustest.

Algselt kuulus 25 hektarist umbes pool aktsiaseltsile Intrans, mis nüüd on pankrotis.

Eestlastest vedas Lonessa projekti pikka aega Anti Oidsalu. Alates eelmisest aastast kuulub juhatusse Ivar Prits. Kõikvõimalikele lepingutele käib aga ainuisikuliselt alla kirjutamas Nielseni esindaja John Madsen, kellel tegelikult puudub äriregistri kande põhjal õigus ainuisikuliselt otsuseid langetada.

Nõukogu esimeheks on aga advokaat Toomas Tamme, keda kütuseringkonnad tunnevad kui Eriõliga seotud tehingute vormistajat.

Nielseni kui ärimehe vähikäik algas juba 1970ndatel aastatel, kui tema äri pankrotti läks ja Taani politsei teda valedokumentide esitamise eest süüdistas. Et asitõendeid jäi väheseks, soikus algatatud kriminaalasi.

Pärast süüdistustest vabanemist ostab Nielsen laevaehitusfirma B&W, mis aga taas peagi pankrotti läks. Mingi ime läbi õnnestus Nielsenil oma katteta aktsiad maha müüa ning Taani politsei algatas taas kriminaalasja.

1981 kuulutati välja juba Jan-Bonde Nielseni kui eraisiku pankrot ning mees põgenes Inglismaale, keeldudes Taani kohtu ette minemast. Mõni aasta hiljem naasis ta siiski kodumaale ja saavutas enda õigeksmõistmise alama astme kohtus. Kui politsei otsuse edasi kaebas, läks Nielsen taas Inglismaale pakku. Politsei andis välja orderi tema arreteerimiseks, mis tühistati 1995. aastal.

Ka Inglismaal asus Nielsen agaralt äri ajama, asutades kompanii United Dutch. Selgi korral läks firma pankrotti ja taas õnnestus Nielsenil oma aktsiad maha müüa.

1997. aastal, mil Jan-Bonde Nielsen alustas tegevust Eestis, oli ta Inglismaal paljudele kompaniidele ja eraisikutele võlgu ligi 50 miljonit naela (1,25 miljardit Eesti krooni). Nielseni pankrot jäi siiski välja kuulutamata ja mees pääses taas võlavanglast.

Nielsenit on süüdistatud ka sidemetes Itaalia maffiategelastega, kes 11 000 korteri ehitamiseks Pariisi eeslinnas võtsid pangalaenu ja kadusid seejärel koos rahaga. Kohalik prokuratuur tuvastas nimelt, et itaallastel oli bluffimisel abiks Nielseni firma United Dutch ja tema kaks äripartnerit. Samalaadseid jälgi on Nielsen maha jätnud ka Hispaanias.

Mõistagi jõudis Nielsen ka tuhandete võimalustega Venemaale, seda juba 1993. aastal ning esialgu puiduäris. Viiburi tselluloosi- ja paberikombinaadi ?saneerimine? lõppes nagu ikka ärilise krahhiga.

1997 võttis ta sihikule Komimaa naftafirma Tebukneft, asudes selle aktsiaid kokku ostma. Ostmisega tegeles Briti Neitsisaartel registreeritud firma Waybridge Mineral Resources Ltd, mille eesotsas oli Nielseni äripartner United Dutchi päevilt Mark Rhodes. Täna istub Mark Rhodes ASi Lonessa nõukogus.

Nagu teisedki Nielseni ärid, lõppesid ka Tebuknefti päevad pankrotiga, üles jäi üle 250 miljonit rubla võlgu. Nielseni vastu hakkasid aga huvi tundma sealsed julgeolekumehed. Tingituna muu hulgas ka sellest, et Nielsenil õnnestus saada lähedastesse suhetesse Venemaa toonase asepeaministri Anatoli T?ubaisiga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing