Rahvuslik kokkulepe on raske, aga võimalik

Pakterminali nõukogu esimees Aadu Luukas jätkab visalt rahvusliku kokkuleppe poole püüdlemist. Samas pole selle aasta märtsis välja käidud idee märkimisväärselt küpsenud.

Äripäev toetab alati majandus- ning sotsiaalkokkulepete saavutamist, mis tuginevad positiivsetele väärtustele. Niisugune on ka Luukase programm.

Rahvusliku kokkuleppe teoreetiliselt tugevaim osa on majandus- ja sotsiaalpoliitika sõltumatus konkreetsest valitsusest. Pakterminal on oma sõnade järgi ka toiminud, toetades rahaliselt kõiki suuremaid erakondi, teisisõnu: Eesti majandusruumi stabiilsust. Paljud projektid algavad ja lõpevad ühe valitsusega kampaania korras ja hiljem tuleb alustada taas nullist.

Ideaalis: nii nagu kokkuleppes kirjas, nii ka kõik tulevased valitsused, erakonnad, suuremad tööandjad ja ametiühing teevad. Vähemasti Eesti Eduka Arengu konverentsil toetas 90 hääletanutest Luukase programmi.

Kokkulepe nõuab ühtlasi õigete printsiipide mahamärkimist kohe alguses, sest hiljem on raske, kui mitte võimatu valitud kurssi muuta. Luukase veidi venima jäänud algust selgitab põhjalike läbirääkimiste vajadus enne võimaliku leppe sõlmimist. Sümpaatne on poliitiliste kemplemiste taunimine, samas ? areng peitubki vastuolude lahendamises, mitte nende kokkuleppelises ignoreerimises.

Rahvusliku kokkuleppe tugevus võib mingil perioodil osutuda ka selle nõrkuseks. Eriti juhul, kui loodavas kokkuleppes, mille täpseid klausleid veel täna ei tea, jääb liialt domineerima riigi osa majanduses. Pole põhjust arvata, et objektiivsete majandusseaduste toime tänu rahvusliku kokkuleppe saavutamisele peatub. Ses mõttes on rahvuslik kokkulepe ikkagi subjektiivne, ehkki toetav faktor. Liikuvale kiigele saab hoogu juurde lükata ainult õigel ajal ja õige jõuga.

Tõenäoliselt kokkulepe soodustab majanduskasvu siis, kui asjad edenevad enam-vähem hästi. Nagu näiteks praegu Eestis. Kuid kui maailmamajanduses puhuvad tugevad vastutuuled, võib rahvuslik kokkulepe takistada adekvaatset reageeringut ? valitsussektori kulutuste kokkuvõtmist. Ka Iirimaal ei paista praegu just hästi minevat.

Nii mõneski eelnõu punktis tuleks olla konkreetsem ning radikaalsem. Deklaratiivne on nt 2010. a sisemajanduse kogutoodangu fikseerimine ja siis selle saavutamiseks teede otsimine. Seda on vähe.

Püüd peab olema, lähtudes maailmamajanduse konjunktuurist, kogu aeg maksimaalne edasiminek. Kuigi põhimõtteliselt õige, ei kõla just kõige paremini punkt riigi rollist Eesti transiidikanalite avamisel ja käigushoidmisel. Siiamaani pole Eestis rahvuslikke kokkuleppeid sündinud. Oli IME ehk isemajandava Eesti kontseptsioon, kuid see jäi ajaloole jalgu. Üllatavalt kiiresti leidis riikliku toetuse ja raha Eesti mainekujunduse kampaania. Ehk saaks mainekujunduse panna Aadu Luukase programmiga käsikäes edenema.