Madis Habakuk: ministeeriumil pole jõudu kutsehariduse reformimiseks

30. november 2001, 00:00

Eesti riigil on viis olulisemat ülesannet: eksportkaupade struktuuri väljaarendamine, kutsehariduse reformimine, tehnoloogiliste investeeringute suurendamine tööstuses, integratsiooniläbirääkimiste kiirendamine Euroopa Liiduga ning keskklassi juurdekasvu kiirendamine.

Kutseharidussüsteemi nõrkusteks on ebaefektiivne juhtimistegevus, vähene innovatiivsus, kutseõppeasutuste ülepaisutatud koosseisud ja juhtimisstruktuurid ning kutseharidussüsteemis töötavate inimeste ülemäärane alalhoidlikkus ja lahenduste rutiinsus, mis ei võimalda kohaneda kiirete muutustega piiratud ressursside tingimustes. Samuti on nõrkusteks muutuste läbiviijate väike hulk, kutseõppeasutuste ülemäärane tähelepanu põhitegevusele, mitte aga seotud majandustegevusele.

Hoonete haldamiseks kulub aastas üle 20 protsendi rahalistest ressurssidest, seejuures kuni neljandik kogu õppehoonete pinnast ei ole otseselt õppetöös rakendatud.

  • Erialade struktuuri mittevastavused. Erialade loomisel ja elushoidmisel on määravaks õppurite ja õppeasutuste soovid. Tööturu signaalid on nõrgad.

Vajakajäämised on ka kvaliteedis, sest sisend on kehvapoolne, kuna kutseharidus pole in. Vananenud on ka materiaalne baas, õpetajaskond ja juhtimine (kõrgharidusega võrreldes), finantseerimisega ollakse vaelapse osas.

Mida on seni tehtud? Õppekavad uuendatud ? õpetajad on samas suuresti samad. Koolide ühendamine läheb raskelt ja kaks kehva kooli kokku on ikka kehv kool. Koolide ümbernimetamine kutsekõrgkoolideks on suurendanud prestii?i ? kõik muu on paljuski sama.

Mida niisugust saaks teha, mida seni veel tehtud pole? Tavaerastamine. Erastatavad koolid ja erialad on piisavalt atraktiivsed koolitusturul ja saavad hakkama ilma riikliku toeta. Selle mudeli edukas näide on Mainori Majanduskool, nähtavasti saaks nii erastada veel Majandustehnikumi või Tallinna Kommertskooli. Ma oleks Majandustehnikumi eest nõus maksma näiteks miljon krooni.

Sellised koole ostetaks madala hinnaga, riik võidaks finantseerimisest tuleva kokkuhoiu. Ostja kohustused vajaliku haridustegevuse jätkamiseks saaks sätestada ostu-müügilepingus.

  • Doteeriv erastamine. Nii saaks erastada erialad, mis turul pole piisavalt atraktiivsed, katmaks oma kulusid ehk eelkõige suuri investeeringuid nõudvaid erialad. Nende kutsekoolide hind on negatiivne, st riik peab peale maksma, et kuluallikast lahti saada. Pealemaks võiks olla näiteks riiklik tellimus uuelt omanikult 25 aasta jooksul.

  • Liising. Erastamise erivorm, kus tegemist poleks ostu-müügitehinguga, vaid pädevale soovijale liisitakse kutsekool näiteks 25 aastaks. Liisinglepingu sõlmimine edeneks kiiremini ostu-müügilepingu sõlmimisest ja kinnisvara kaotamise hirmud oleks väiksemad.

  • Bang sai. See hiinakeelne sõna tähendab erastamisvormi, mis kutsehariduses tähendaks uue riikliku või segaomandil kutsekooli rajamist (IT-kolled?), talle riikliku tellimuse andmist, tema erastamist-liisimist, mis tähendab, et ei kulu jõudu vana struktuuri lammutamiseks.

  • Erastamise tehnoloogia. Avalik-õiguslikele ja eraülikoolidele ? megaülikooli mudel. Plussiks on kõrgem prestii?, paremad sisseastujad, parem materiaalne baas ja juhtimine, miinuseks ?valgekraede? tootmine.

?Surmale määratud erakõrgkoolid? ja erakutsekoolid. Plussideks piisavalt eetiline ja ettevõtlik juhtkond, miinuseks see, et selline grupp ei pea vastu pikki läbirääkimisi ja mõne aasta pärast on leidnud uue rakenduse.

Avalik pakkumine. Plussid: algselt saadakse suurem summa, protsess paistab ilus välja. Miinused: ostjad võivad olla huvitatud eelkõige kinnisvarast ja mitte haridusest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing