Välistööjõudu kasutamata jääb Eesti areng kängu

Eile Eesti Eduka Arengu foorumil langes ABB Baltimaade juhi Bo Henrikssoni üleskutse ? välisspetsialistide tööleasumist Eestisse tuleb soodustada ? viljakasse mulda. Enamik foorumil osalejaid olid Henrikssoniga ühte meelt.

Ka Äripäev leiab, et välisspetsialistide Eestisse tööletuleku soodustamine, isegi meelitamine, on üks majanduse edu faktoreid.

Pragu töötab riiklik bürokraatia pigem vastupidises suunas. Töö- ja elamislubade saamise kvoodid, taotlemise keerukas kadalipp ja lubade väljastamise aeglus takistavad juba tõsiselt Eesti arengut.

Maksupoliitiliselt ja majandusvabaduselt on Eesti küll edumeelne maa, tööjõu- ja tööturupoliitika on aga majanduse arengul kaikaiks kodarais. Ärivaldkonnas võetakse otsuseid vastu kiiresti. Kui aga nende täitmine riiklikku bürokraatiasse kinni jääb, pärsib see otseselt ettevõtlust. Henrikssoni kogemuste põhjal (10 aastat Eestis) võib ametkondlike keerdkäikude läbimine Eestis võtta kuni aasta. See on aga lubamatult pikk aeg. Oponentide (eriti ametiühingute reageering sellisele üleskutsele on ettearvatult enam-vähem selline, et meil on isegi suur tööpuudus, esmalt tuleb üle vaadata n-ö sisemised ressursid, meie töötajate ettevalmistus, neid täiendkoolitada jne. Äripartnerid paraku ei oota, kuni riik midagi välja selgitab ja koolitama asub.

Konkurentsis püsida tahtval ettevõttel peab olema võtta vajalik hulk tasemel spetsialiste, muidu ütleb partner sulle aidaa, tellimused langevad ära, raha jääb tulemata. Ettevõte, kes ei leia siit vajalikul hetkel vajalikku hulka sobivat tööjõudu, paneb uksed kinni või kolib mujale, kus tööjõupoliitika paindlikum. Tulemus ? uus hulk töötuid Eestis.

Kui Eesti inimene tõsiselt tahab tööd teha, siis ta ka otsib tööd ? riigisisene nn töine migratsioon käib. Ühest Eesti otsast käiakse teises otsas tööl nt kalatöötlemisettevõtetes. Tööle minnakse sinna, kus tööd on. Seda riik ei takista. Kui aga ettevõtja otsib, selleks et ettevõte töötaks ja areneks, endale sobivat tööjõudu sealt, kus seda on, ehk väljastpoolt Eestit, siis seda riik takistab. Väljast tulnud n-ö kuldsete kätega, haritud ja kogemustega oskustöötajad toovad Eestile ainult kasu. Nii veider, kui see esmapilgul ka ei tundu, aitavad nad vähendada ka tööpuudust Eestis. Nt tipptasemel eksootilise restorani edukaks läbilöömiseks on vaja, et vähemalt peakokk oleks vastavalt maalt, vastava kultuuritausta ja -tunnetusega. Teistele, kohapealt värvatud kokkadele annab ta oma teadmised ja oskused juba edasi. Võib ju loota sellele, et meie kutse- ja täiendõppeasutused kunagi revolutsiooni läbi teevad ja meile kõige vajalikuma kvalifikatsiooniga spetsialiste ette valmistama hakkavad, ent see tähendab leppimist rongist mahajäämisega. Majanduse vajadused on kiiremad.

Pealegi, nagu ka Henriksson ütles ? Eesti on väike, tööjõu hulk siin on piiratud, kui tahame kasvada ja areneda, peab oskustööjõudu sisse tooma.