Sotsiaalmaks töötajale?

Taas on päevakorras ettepanek muuta sotsiaalmaks osaliselt töötaja maksuks. Kuna erinevate riikide sotsiaalkindlustussüsteemid on väga erinevad, ei ole meil eriti mõtet välismaistele eeskujudele lootma jääda.

Sotsiaalmaksu olemus ja eesmärgid ei muutu sellest, kas maksukohustuse formaalseks kandjaks lugeda tööandjat, töötajat või mõlemat. Ka maksusumma ei muutu. Kõigi variantide puhul koormatakse sotsiaalkindlusmaksetega töötaja palka. Erinev saab olla vaid arvestamise tehnika ja sellest tulenevalt ka maksumäärad. Nii töötaja kui tööandja maksukohustused tuleb liita brutopalgale, sest tegemist on palgakulude osaga.

Siit esimene tõsiseim probleem ? kuidas tagada uuele süsteemile üleminekul palkade tõus sotsiaalmaksu võrra? Töölepingus kokkulepitud palgasumma ei sisalda sotsiaalmaksu, järelikult tuleb sotsiaalmaksukoormuse ümberjaotamisel palka vastavalt suurendada. Palgaarvestus muutub keerulisemaks, sest palgast kinnipeetavad sotsiaalmaksud vähendavad ka kinnipeetava tulumaksu suurust.

2002. a hakkavad kehtima uued sotsiaalkindlustuse liigid ? töötuskindlustus ja kohustuslik kogumispension. Mõlema puhul kannab maksukohustust töötaja ja kohustuse täitmine toimub palgast kinnipidamise teel. See uuendus suurendab meie valmisolekut hakata ka ülejäänud sotsiaalmaksu tööandja ja töötaja vahel jagama.

Üks stsenaarium võiks olla selline, et sotsiaalkindlustusreformi käigus suurendatakse töötajate maksukoormust uute kindlustusliikidega ning vähendatakse tööandja maksukoormust. Paraku on sellest reformist hakkama saadud vaid esimese poolega. Järkjärgulise ülemineku negatiivne külg on asjaolu, et selle variandi puhul võib palkade totaalse korrigeerimise tagamine muutuda veel raskemaks kui ühekordse muudatuse korral.

Millised on sotsiaalmaksukohustuse nn ümberjagamise juriidilised tagajärjed töötajale? Vastuse leidmiseks tuleb võrrelda praeguse tulumaksu ja sotsiaalmaksu erinevusi. Kui tööandja maksab nn ümbrikupalka, siis praeguse korra juures on maksuametil võimalik nõuda töötajalt ainult tulumaksu tasumist, sotsiaalmaksunõude saab ta esitada ainult tööandjale. Juhtub aga tööandja pankrotti minema või on tööandja välismaalane, jääbki sotsiaalmaks sisse nõudmata.

Töötaja saab praegu kõik sotsiaalmaksuga kaasnevad hüved sõltumata, kas tööandja sotsiaalmaksu ära maksab.

Kui muuta osa sotsiaalmaksust töötaja maksuks, tekib maksuametil tulevikus õigus hakata töötajalt sisse nõudma ka tööandja poolt kinnipidamata sotsiaalmaksu. Kui maks on kinni peetud, aga tööandja poolt tasumata, siis töötajalt maksu enam nõuda ei saa. Nii peaks töötaja hakkama nt ise maksma sotsiaalmaksu välismaalt saadud palkadelt. Selleks peab seadus sätestama töötajale sotsiaalmaksuga maksustatavate tulude deklareerimise kohustuse. Töötuskindlustuse ja kogumispensioni puhul ei ole praegu töötajale deklareerimiskohustust pandud.

Kui panna töötajale sotsiaalmaksu deklareerimise kohustus, õnnestub lahendada mõned praeguse sotsiaalmaksuseaduse probleemid. Praeguses seaduses nähakse ette maksukohustuse alampiir põhikohaga töötajatele. Kui töötaja töötab mitme tööandja juures ning põhitöökohas on tema palk väiksem kui 700 kr kuus, saaks töötaja aastadeklaratsioonis erinevate allikate tasud kokku liita ning lõplik sotsiaalmaks jääks vastavusse tegeliku palgaga. Praegu sellist õigust ei ole, st sellise töötaja sotsiaalmaksukoormus jääb suuremaks kui 33 saadud palgast. Deklareerimiskohustuse panemine võimaldab rakendada palgatöölistele ka sotsiaalmaksu ülemmäära, mis praegu kehtib FIEdele (ülemmäär on 33 15kordselt miinimumpalgalt kuus).

Kui sotsiaalmaksusüsteemi muutmisest asja saab, tuleb püüda lahendada kaks praeguse sotsiaalmaksuseaduse kõige suuremat probleemi. Esiteks välismaalaste maksustamine. Praegune seadus nõuab kõikide töö- ja teenustasude maksustamist sõltumata sellest, on töövõtja resident või mitteresident ning kas ta tegi tööd Eestis või väljaspool Eestit. Lahendus: mitteresidentide puhul maksustada sotsiaalmaksuga ainult Eestis töötamise eest saadud tasud.

Teine probleem: FIEd - nende ettevõtlustulu võib olla osaliselt aktiivne tulu, osaliselt passiivne. Muudes olukordades on aktiivse ja passiivse tulu eristamine lihtne. Passiivse tulu vorme (nt intressid, dividendid, kasu väärtpaberite müügist, rendi- ja litsentsitasud) sotsiaalmaksuga ei maksustata, FIE ettevõtlustulu aga maksustatakse alati.

Erinevus tekitab ebavõrdsust, sest ettevõtlusse investeeritud kapitalilt teenitud tulu maksustatakse koormavamalt kui kinnisvarasse või väärtpaberitesse tehtu. Lahendus: teatud osa ettevõtlustulu (nn arvestusliku kapitalitulu) vabastamine sotsiaalmaksust.