Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Riigi toetus spordile väike

Sirje Niitra 10. detsember 2001, 00:00

Kultuuriministeeriumi selle aasta eelarvest moodustas spordile andud summa kõigest 5 protsenti, samal ajal said näiteks raamatukogud ja muuseumid 9 protsenti ja ringhääling 17 protsenti. Eesti Spordi Keskliidu juhi ja Olümpiakomitee presidendi Mart Siimani hinnangul vääriks sport suuremat toetust. Eriti tuleks tema hinnangul toetada noorte- ja tervisesporti. Paraku on järgmise aasta eelarves noortespordile eraldatud veelgi vähem raha kui tänavu.

See 51 miljonit krooni, mis riik kultuuriministeeriumi kaudu sportlikule tegevusele kulutab, lahustub 52 alaliidu vahel, kümme neist saab aastas vaid 5000 krooni. 76 protsenti riigitoetusest saab enda käsutusse 16 alaliitu. Teistest oluliselt enam saavad riigieelarvest abi suusatajad, kergejõustiklased, korv- ja võrkpallurid, vehklejad ning judokad, kelle toetussummad ulatuvad üle poole miljoni krooni aastas.

Kultuuriministeeriumi asekantsleri Siim Suklese hinnangul on riigieelarvest spordile eraldatud raha üüratult väike. Eriti teeb teda murelikuks, et järgmisel aastal väheneb see summa 0,7 protsendi võrra. Ministeerium võtab raha jagamisel alaliitude vahel arvesse kõigepealt spordiala laiapõhjalisust ja alles seejärel näidatud tulemusi, selgitas ta. Tegu on karmi matemaatikaga, kus kokku loetakse kõik Eestis seda spordiala harrastavad inimesed, sest ?riigi huvides on, et spordiga oleks haaratud võimalikult palju inimesi?. Suklese sõnul hakkavad traditsioonilised olümpiaalad oma populaarsust kaotama ja lisandunud on uued popid alad, nagu mäesuusatamine, seinatennis, keegel ja muud taolised noortealad.

Suklese hinnangul annaks ka olemasoleva napi rahaga palju ära teha, kui spordijuhtide seas oleks vähem sotsialismiajale omast raiskamist ja ülejalalaskmist. Teiseks pole sportlased tema hinnangul just parimad majandusinimesed. Ta avaldas lootust, et noorte pealetulekuga olukord paraneb.

Kergejõustikuliidu peasekretär Peeter Tishler ütleb, et pole rahul oma ala väärtustamisega riigi ja keskliidu poolt. ?Sport on mõõdetav nähtus ja rahaeraldised peaks käima konkreetsete põhimõtete järgi, kus võetakse arvesse nii saavutusi kui ala väljundit ühiskonnas, samuti harrastajate hulka ja ala positsiooni maailmas,? lausub ta. Tishleri sõnul ei tohiks spordiala rahastamisel mängida otsustavat rolli lobitöö tegemise oskus ja võimalused, mis viivad korporatiivsusele maksumaksja raha jagamisel. Näitena toob ta vehklemise, millega tegeleb paarsada inimest kergejõustiku ligi kuue tuhande sportlase vastu. Sydney olümpiaks valmistumisel sai kergejõustik aga hasartmängumaksust 2,4 miljonit krooni, vehklemine 5,9 miljonit krooni toetust.

Suusaliidu peasekretär Raul Kinks ütleb, et suusatamist Eestis küll väärtustatakse, kuid kogu spordi väärtustamiseni arenenud ühiskonna tasemel on meil veel pikk tee käia.

Korvpalliliidu presidendi Peep Aaviksoo sõnul pole Eesti selget kontseptsiooni, kuidas sporti rahastada. Reklaamiturg on siin nii väike, et ainult sponsorite peale loota ei saa ning riik peaks tugevamalt õla alla panema, leidis ta. Kui kõiki alasid toetada ei saa, tuleks Aaviksoo sõnul rohkem rahastada neid spordialasid, kus taga traditsioonid, tulemused ja populaarsus. Välja tuleks valida 6?7 tugevat ala, millele panustada. ?Kui anda kõigile kasinasti, on ka tulemused kasinad,? lausub ta ja lisab, et asi tuleks paika panna riigikogu tasemel, ?et ei juhtuks nii, et kui läheb hästi, siis on halvasti?. Silmapaistvaid tulemusi näidanud sportlaste premeerimiseks pole spordijuhi sõnul õige riigi reservfondi kallale minna, sest ega see mõni loodusõnnetus ole.

Puuduseks peab Aaviksoo sedagi, et meil on juba piisavalt spordisaale ja noori spordihuvilisi, kuid napib treenereid. ?Kui riik tellib muusikaakadeemiast harfimängijaid, siis miks ei võiks mõnest ülikoolist ka treenereid tellida?? küsib ta.

Kuna riigi võimalused on napid, tuleb sportlastel ettevõtjailt raha juurde küsida, mis pole mõistagi kerge ülesanne. Sellega on ametis nii spordiliitude prominentidest presidendid kui juhatus, treenerid ja lõpuks ka sportlased ise. Selleks, et saada kümme kokkulepet, tuleb sageli läbi käia sada potentsiaalset sponsorit, rääkis suusaliidu peasekretär Raul Kinks. Suurem osa toetusi tuleb sealt, kus kellelgi ees mõni tuttav, kellele lihtsam asja selgitada, märkis ta.

Eestis on tippudel palju erinevaid sponsoreid. Kui vaatame näiteks Norra, Rootsi ja Soome suusatajaid, siis neil on firmade logosid riietel vähe, sest sealsetel suusaliitudel on 1?2 suurt sponsorit, kes panustavad väga suure summa. Ka meie suusaliit unistab Kinksi sõnul kahest või kolmes suursponsorist, kes kataks vähemalt poole eelarvest. ?Selle eest saaksid nad vastu 75 protsenti kõigest, mis meil pakkuda on,? lubab ta.

Kergejõustikus muudab sponsorraha hankimise raskeks Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu määrus, mis keelab firma logo eksponeerimise võistlusriietel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

Korvpalliliidu presidendi Peep Aaviksoo sõnul on lihtsam raha küsida esindusvõistkonnale, kuid peaaegu võimatu noortele. Korvpallijuhid on nüüd välja töötanud pikaajalise kava, millega mõned firmad on võtnud enda peale ka noortespordi toetamise tingimusel, et väljund tuleb täiskasvanute kaudu. Enne, kui firmasse raha küsima minna, peab Aaviksoo sõnul olema konkreetne toode koos sellega kaasnevate reklaamivõimalustega. Näiteks võib firma saada ühe lepinguga logo 1986. aastal sündinud korvpallipoiste särkidel ja reklaami Eesti koondise mängudel.

Mart Siimani sõnul on suhteliselt lihtne müüa olümpiarõngaid, sest seal on taga suur vaatajaskond. Järgnevaks neljaks aastaks on Olümpiakomiteel sõlmitud lepingud viie suursponsoriga, kellest igaüks loovutab olümpiamängudeks ettevalmistumiseks 2,4 miljonit krooni. Need firmad on: kommivabrik Kalev, Saku Õlletehas, Tallinna Sadam, Eesti Telekom (nii ET kui EMT) ja Sampo. Soovijaid olnuks rohkemgi.

Saku Õlletehase juhatuse esimehe Cardo Remmeli sõnul tähendab sponsorlus siiski rohkem andmist kui saamist. ?Ettevõtjail on vastutus ühiskonna ees, kus ta oma äri ajab,? leiab ta. Korvpalli ja suusatamise puhul, mida õlletehas toetab, on Remmeli sõnul nii puhast toetust kui reklaamlepinguid, Saku Suurhall on aga rohkem reklaamiprojekt, samas poleks seda spordi- ja kultuuriobjekti ettevõtjate toetuseta tõenäoliselt olnud. Ise kuulub Remmel korvpalliliidu juhatusse ja meelisspordialana harrastab hoopis purjetamist.

Prominendist president on oluline igale spordiliidule. Kui ikka rahataotlusel on all riigikogu esimehe või rahandusministri allkiri, on jaatava vastuse saamine peaaegu kindel. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Poole miljoni krooni saamine Siim Kallase taotluse peale vahetult enne müüki linnaettevõttelt Tallinna Teed on kõigil veel meeles.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:09
Otsi:

Ava täpsem otsing