Töötuskindlustus ? programmiline praak

Mida päev edasi, seda enam probleeme tekitab veel jõustumata töötuskindlustuse seadus. Kevadel vastuvõetud seadusega tekitatakse ilmselgelt olukordi, mida võib käsitleda põhiseaduslike õiguste eiramisena.

Näiteks ei ole seaduse järgi vanaduspensioni ealistel võimalik töötuskindlustushüvitist saada, ometi on töötavad pensionärid kohustatud oma palgalt kindlustusmakset tasuma. Nad on kaitstud vaid töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse vastu, kuid nende kohustused maksete tasumisel on samaväärsed täieliku kindlustuse saajatega.

Erinevalt maksudest on kindlustusmaksed seotud otsese vastutasuga isikule: maksete tasumisest sõltub, kas tal tekivad kindlustusjuhtumi korral seaduses sätestatud varalised õigused või mitte. Kõigil isikuil on ühesugused kohustused, kuid sõltuvalt vanusest erinevad õigused!

Eesti levinuim ettevõtjate vorm ? väikeettevõtjad ? maksavad töötuskindlustusmakset mingigi võimaluseta sellest kunagi tuge saada.

Üks töötuskindlustuse väljamakse liik on hüvitised töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral. Hüvitise saab küll töötaja, kuid ettevõtte jaoks saab määravaks see, et kollektiivkoondamisel on tal õigus arvata töötajatele töötukassast makstud hüvitis ettevõtte tasutavast koondamistasust maha. Seega vähenevad ettevõtja kulud koondamisele.

Seaduse järgi peab kuni 19 töötajaga ettevõtja sellise hüvitise saamiseks koondama vähemalt 5 töötajat. Enam kui 300 töötajaga ettevõtjal piisab 30 töötaja koondamisest. Seega kuni 10 töötajaga ettevõtte puhul ei saa kunagi kollektiivkoondamise hüvitis rakenduda, kui just ei koondata enam kui pooled töökohad. Viie töötajaga ettevõtja peaks koondama kõik!

Lisaks väljendub suurettevõtjate soodustamine ses, et kui 19 töötajaga ettevõtja puhul on hüvitise rakendumiseks vajalik vähemalt 25 töötajate koondamine, siis 500 töötajaga ettevõtja puhul 6. Teisi sõnu toetavad väikesed suurettevõtlust, ise kunagi mingit hüve töötuskindlustuse olemasolust saamata.

Probleemid ei piirdu ainult seadusega. Valitsus kinnitas 4. detsembril töötuskindlustushüvitise määramise ja maksmise juhendi, kehtestades määrusega reegleid, milleks töötuskindlustusseadus teda ei volita.

Määrus räägib sellest, kuidas peab töötuks jäänu esitama töötukassale taotluse hüvitise saamiseks ning kuidas selle alusel talle hüvitis määratakse ja välja makstakse.

Juhendi § 2 lg 2 järgi loetakse avaldus hüvitise saamiseks vastuvõetuks avalduse jm dokumentide esitamise kuupäevast arvates. Kui avaldusele pole lisatud kõiki hüvitise taotlemiseks nõutavaid dokumente, avaldust vastu ei võeta. Selline menetluskord on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 15, mille järgi haldusorgan on kohustatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega pole sätestatud teisiti. Töötuskindlustusseadus ei sätesta teisiti. Kui taotlusele ei ole lisatud kõiki dokumente või on taotluses muid puudusi, määrab haldusorgan tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Juhendi reguleerimisalasse ei kuulu juhendi § 3 lg 2 sätestatud töötukassa õigus vajadusel nõuda täiendavaid dokumente. Hüvitise taotlemiseks esitatavate dokumentide loetelu peab seaduse järgi kinnitama sotsiaalministri määrus. Juhendi aluseks olev delegatsiooninorm ei anna aga valitsusele alust sellist nõuet kehtestada.

Valitsus peaks oma määruste kinnitamisel arvesse võtma üldisi õigusaktidele esitatavaid nõudeid. Vastupidine õigusaktide koostamise kord näitab suhtumist, nagu oleks inimene riigi teener, mitte riik inimese teenimiseks.

EMLi juhatuse seisukohast näitavad seaduse ja rakendusaktide vead, et seaduse eelnõusse pole enne selle vastuvõtmist süvenetud. Kollektiivse töölepingute ülesütlemise puhuks kehtestatud suurettevõtjaid soosiv koondamistasude hüvitamise kord lubab järeldada, et seaduse koostamisele on olnud suur surve teatud huvigrupilt. Kõrvutades need seigad põhiseadusest tulenevatega, muutub seaduse koostamise ja vastuvõtmise protsess üsna väärituks.

Kui nendest probleemidest ei soovita aru saada, kavatseb Maksumaksjate Liit seaduse nõrgad lülid õiguskaitseorganite kaudu proovile panna, et tagada maksumaksjate võrdne kohtlemine ja välistada täitevvõimu imbumine seadusandja mängumaale.

Autor: Kalle Kägi