Kutsehariduse upitamisest jääb üksi väheks

Järsult tõstetud tööjõupuuduse probleemi üritatakse näidata peamise Eesti arengut piirava põhjusena. Protsessijuhtimise vaatevinklist on tööjõu kättesaadavus võrreldav tootmisressursi kättesaadavusega. Kuna kõik ressursid on piiratud, on arusaadav ka tööjõu kättesaadavuse piir.

Piimakombinaadi või metallurgiaettevõtte omaniku nurinasse turu napi ostuvõime või raskelt kättesaadava tooraine üle suhtub tavakuulaja tagasihoidliku kaastundega. Omanik on ise liigses optimismis langetanud kalleid otsuseid. Ettevõtte arenemisvõimatuse lükkamine tööjõupuuduse süüks näitab olulise sisendi hindamata jätmist investeerimise eel. Sellise põhjendusega julgen süüdistuse tagasi põrgatada. Sisuline arengunäitaja on töövõimelise elanikkonna lisandväärtuse tootmissuutlikkus ja tegelik lisandväärtuse tootmisjaotus. Teisisõnu, kui palju suudab keskmine eesti tööealine inimene panustada ühiskonda. Mida väiksem on inimressurss, seda tähtsam on rahvale seda ressurssi tõhusalt kasutada ? iga liikme panus ühiskonda peab olema maksimaalne. Sellest vaatevinklist jaotub vastutus laias laastus kolmeks.

Ühiskond ise vastutab selle eest, et igal liikmel oleks võimalikult sobiv pagas ühiskonna arendamiseks. Millised ka poleks teaduslikud teooriad, protsessijuhi praktilise kogemuse järgi on töötaja kolm tähtsaimat omadust, mida inimene saab ühiskonnalt: väärikus, loovus ja keeleoskus.

Tööandja vastutus on pidevalt jälgida, et töötajale asetatud ülesanded oleks väärikad ja loovust nõudvad ning esitaks maksimaalse jõukohase väljakutse. Töötaja enda vastutus on suruda alla isiklik mugavustaotlus, mis ületab väärikuse piiri. Kuna ühiskond teostub ligikondsete, kooli, meedia, riigiinstitutsioonide ja teiste inimest mõjutajate kaudu, on ka vastutus jaotunud. Eeldada päästerõngast pelgalt kutseharidusega inimeste osakaalu kasvust on ääretult kitsavaateline. Madala panustamisvõimega inimeste suur osakaal on ühiskonna üldise suhtumise küsimus, milles haridussüsteemil on suur roll.

Nõukogude üldharidussüsteem andis suhteliselt hea keeleoskuse ja riigikorrale vastava väärikuse, ent hoidus loovust arendamast. Ameerika haridussüsteem vastandina õhutab eelkõige loovust. Samas on ameeriklaste mugavustaotlus ületanud igasuguse väärikuse piiri. Mugavusest on inimesed loobunud keelte omandamisest.

Isikliku kogemused järgi on põhilised töötajast tulenevad ebasobivuse põhjused vähene loovus ja piiratud väärikus. Näiteks tuleneb Ida-Viru töötuse suurim põhjus inimeste napist loovusest, mida põhjustab omakorda inimeste julgusepuudus endale tunnistada ja teistele näidata, et nad suudavad luua. Nende omaduste olemasolu koos elementaarse sobiva keeleoskusega muudaks tööotsija väga nõutavaks.

Eesti haridussüsteem ei pea tegelema erinimelistes kategooriates koolide õpilaste suhtarvu reguleerimisega, vaid hoidma ja arendama õpilaste väärikust ja loovust ning õpetama keeli. Erinevate koolide vahe saab olla vaid antava keeleoskuse valikus ja ulatuses. Algkool peab arendama elementaarset keeleoskust, kutsekool spetsiifilist ja ülikool avarat. Aga igas koolis, ja pärast kooli, tuleb innustada inimest märkama, avastama, leiutama ? isegi siis kui need asjad on juba avastatud ja leiutatud. Ainult nii võib jõuda originaalsete ja väärtuslike muutusteni.

Ülikooli minejate suure osakaalu tõenäolisim põhjus on koolilõpetanu sisetunne, et midagi olulist on puudu, olemaks tööturul võistlusvõimeline.

Kui töötajale pandud ülesanded on lihtsamad kui ta võimed lubaks täita või kui ta ei saa juhilt tagasisidet oma edenemise kohta läheb ettevõte paratamatult stagnatsiooni. Kui tööandja käitub vääritult, ja mitte ainult töötaja suhtes, pole töötaja lojaalsust põhjust loota. Teisalt pole väärikal tööandjal mõtet karta töötaja lahkumist ? õigesti positsioneeritud ettevõttesse hea juhi alluvusse on väärt soovijaid alati.