Mille eest saime Nobeli majanduspreemia?

11. detsember 2001, 00:00

Selle aasta Nobeli majandusteaduste preemia anti George Akerlofile, Michael Spence?ile ja mulle töö eest ?informatsiooni asümmeetriate? kohta. 200 aastat kasutasid majandusteadlased lihtsaid majandusmudeleid, mis eeldasid, et info oleks täielik ? st et kõigil osavõtjatel oleksid asjakohaste tegurite kohta võrdsed, selged ja arusaadavad teadmised. Nad teadsid, et info ei ole veatu, kuid lootsid, et mõõdukate infovigadega maailm sarnaneb veatu informatsiooniga maailmaga.

Näitasime, et see arusaam põhineb vääral alusel: isegi väikesed infovead võivad avaldada sügavat mõju sellele, kuidas reageerib majandus. Eri inimesed turul teavad eri asju. Näiteks võib auto müüja teada oma autost rohkem kui tema ostja; kindlustuse ostja võib rohkem teada oma võimalustest õnnetusse sattuda kui müüja; töötaja võib oma võimetest rohkem teada kui võimalik tööandja; rohkem kui laenuandja võib laenu võtja teada oma väljavaadetest laenu tagasi maksta. Kuid informatsiooni asümmeetriad on ainult üks infovigade tahke ning kõigil neil ? isegi väikestel ? võivad olla suured tagajärjed.

George Akerlof ja mina olime varastel kuuekümnendatel klassikaaslased MITis. Meile õpetati tolle aja standardmudeleid, aga need jäid meile üsna arusaamatuks. Mudelid näitasid lihtsustatult seda, et nõudmine vastab pakkumisele. Nali oli selles, et ka papagoist võidi teha majandusteadlane, õpetades teda lihtsalt kordama: ?nõudlus ja pakkumine?. See andis üpris kummalisi tulemusi. Näiteks - kui tööjõuvajadus vastanuks pakkumisele, poleks mingit töötust olla saanud.

Meie mudelid aitavad selgitada, miks turg ei toimi viisil, nagu standardteooria järgi peaks: miks turgu ei pruugi olla, miks võib olla töötust. Samuti selgitavad need mudelid, miks võivad majandus?okid võimenduda ja nende mõjud püsida tükk aega pärast algse segaduse kadumist. Üks meie töö põhjalikumaid tulemusi puudutab Adam Smithi arusaama, et konkureeriv turg viib ?justnagu nähtamatu käe abil? tõhusate tulemusteni. Meie analüüs esitab arvamusena, et nähtamatut kätt mitte ainult ei ole näha ? vaid seda polegi, või paremal juhul on ta igerik. Koostöös Bruce Greenwaldiga Columbia Ülikoolist näitasime, et turumajanduse sees eksisteerivad valitsusepoolsed sekkumised turul, mis võivad kasuks tulla kõigile ? ka juhul, kui valitsus seisab silmitsi samade informatsiooni puudustega, millega erasektor.

Majandusteadlased on ammu aru saanud, et hoolimata sellistest majandustegevust mõjutavatest välismõjudest nagu näiteks õhu ja vee saastamine, on turulahendused sageli ebaefektiivsed. Näitasime, et niipea kui keegi taipab, et info on puudulik saab näidata, et need välistegurite tagajärjed on läbiva iseloomuga ja turuvead samamoodi. Ajalooline iroonia on selles, et samas kui suur hulk teadlasi kogu maailmas neid ideid välja töötas ja suurendas meie arusaamist turupiirangutest, surusid rahvusvahelised majandusinstitutsioonid peale turufundamentalismil põhineva Washingtoni konsensuse, mis turutõrkeid eiras. Täna ei ole paljud rahvusvahelised majandusorganisatsioonid neid endiselt oma nõupidamislauale pannud.

See soodustab hõõrumisi rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide ja riikide vahel, keda nõustatakse: riigivalitsustes töötavad noored majandusteadlased rajavad oma analüüsid sügavamatele arusaamadele turumajandusest kui see, mida pakuvad vana ideoloogia ja lihtsustatud mudelid, mis juhivad rahvusvahelisi bürokraate.

Perfektse infoga maailmas pankrotti ei oleks. Miks peaks keegi laenama kellelegi, kellest ta teab, et too ei maksa talle tagasi? Reaalses maailmas olid ebaõnnestumised privatiseerimises osaliselt seotud ettevõtte üldjuhtimise probleemidega, juhtide ja omanike vaheliste info asümmeetriatega seotud probleemidega.

Ideed võivad olla mõnikord sama võimsad kui huvid. Kui vanad ideoloogiad ja huvid koos töötavad, nagu nad minevikus tegid, saavad mõned huvid rahuldatud ja mõned jäetakse seljataha. Info asümmeetriad on seotud majanduse (turu) võimsuse asümmeetriatega. Valitsuse roll ei piirdu ainult turuvigade parandamisega, vaid võimu asümmeetriate tasakaalu viimises.

Meie töö, millele Nobeli preemia komitee aitas juhtida laiema üldsuse tähelepanu, pakub välja osa intellektuaalsest alusest Kolmanda Tee jaoks, mida kasvavalt tunnustatakse ainsa võttena, mille abil saame saavutada majanduslikku edasiminekut koos sotsiaalse õigusega.

Joseph Stieglitz on Kalifornia Columbia Ülikooli majandusteaduste professor. Ta oli president Clintoni majanduskonsultantide nõukogu esimees ja Maailmapanga vanemasepresident

© Project Syndicate

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:09
Otsi:

Ava täpsem otsing