Digitaalallkirjast ?võidan-võidad? kasu

Kuigi ID-kaardi kehtivuse alguseks on planeeritud 1.01.2002, ringleb riigikogus endiselt isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatusettepanek, mille vastuvõtmine tähendab ID-kaardi muutumist vabatahtlikuks. Samas on kohustuslik ID-kaart võimalus suurendada Eesti riigi ja erasektori konkurentsivõimet maailmamajanduses, seda läbi avaliku- ja erasektori koostöö digitaalallkirja rakendamisel ja kasutamise arendamisel.

Digitaalallkirja laialdane rakendamine edendaks Eestit globaalse infoühiskonna kontekstis. E-teenuste eesmärgipärane arendamine tõstab nii avaliku- kui ka erasektori majandamise efektiivsust. Kasutades igapäevases töös ja olmes kaasaegseid võimalusi, loob see ka edukad võimalused ekspordipotentsiaaliga tooteinnovatsiooniks.

Eestis eksisteerib piisav taustsüsteem e-teenuste intensiivseks arendamiseks. Enam kui kolmandik rahvast on internetti kasutanud, mobiiltelefonide kasutajaid on pea pool elanikkonnast, üle 90 pangatehinguist teostatakse elektroonselt. Internetipangateenuste kasutuselt oleme maailmas esireas ning tegemist on võidan-võidad olukorraga. Kliendil on mugav ja odav ükskõik mis ajal ja kohas vajalikke pangateenuseid kasutada. Ka pank on oluliselt võitnud. Tegu on justkui paradoksaalse olukorraga ? panga investeeringud teenindusse vähenevad, kuid kliendi rahulolu tõuseb?

Samas ei julge pank ega usaldaks ka klient tarbida pangateenuseid internetipanga vahendusel nende täies mahus, st täna saab internetipanga vahendusel tehinguid teostada limiteeritult, samuti ei saa sõlmida rahade juhtimiseks vajalikke lepinguid täies mahus.

Siin tulebki mängu digitaalallkiri ja seda toetav avaliku võtme infrastruktuur, mille üks võtmekomponent on elektrooniline ID-kaart. Viimane võimaldab koos seaduslike ja protseduuriliste vahenditega muuta elektroonilise infovahetuse sama usaldusväärseks kui isikut passi abil tõestades näost- näkku kohtumisel pangakontoris ja lepingute füüsilisel allkirjastamisel.

Eesti saab kasutada teiste riikidega võrreldes unikaalset võimalust anda passide asemele lühikese aja jooksul kõigile kodanikele isikutunnistused, mis kannavad elektroonilises osas lisaväärtust kogu riigi jaoks. Kuigi ID-kaardiga ei saa kohe füüsiliselt riigipiire ületada, toetab see elektroonilist kosmopoliitsust: Eesti ID-kaardiga saab Eesti e-teenuseid kasutada ka väljastpoolt riigipiire.

Eesti ID-kaardi kohustuslikkuse mittesoosijad viitavad senise maailmapraktika ja standardite puudumisele ning kaardi kasutusvõimaluste vähesusele.

Senine kodutöö võinuks olla parem, kuid viimasel hetkel tegutsemise tudengisündroom ei ole meid takistanud ju ülikooli läbimast ja edasises elus edukad olemas? Ei saa väita, et avaliku võtme infrastruktuuri investeerimine on riskivaba tegevus. Kuid hinnates järgneva viie aasta riiklikke investeeringuid (ca 80 mln kr aastas), mis looksid alusmüüri turvaliste e-teenuste kasutamiseks ja pakkumiseks, oleks nn äririski võtmine Eesti majanduse tugevdamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks mõistlik.

Kogu dokumendiringluse elektrooniliseks muutmisel kasvaks SKT hinnanguliselt 2 aastas. Selmet võidelda elektroonilise isikutunnistuse vabatahtlikuks muutmise eest, võiks soosida kaalutletud riski võtmist ja alustada 2002.a elektroonsete ID-kaartide massilist väljastamist. ID-kaartide kohustuslikkus ja massiline väljastamine julgustab erinevaid osapooli turvalisi e-teenuseid arendama. Toimima peaks hakkama võrgusuhete efekt: mida enam rakendusi ja kasutust on võrgus, seda suurem on võrgu väärtus ja arengukiirust. Juhul, kui rakendusi ja konkreetseid arengukavasid ei teki, võib tempo maha võtta.

Olukord, kus riik on asumas kasutama suurte klienditeenindusorganisatsioonide (Hansapank, EMT, ET, Ühispank) loodud ühist sertifitseerimiskeskust ja turvalist jaotusvõrku, annab hea võimaluse e-teenuste kiireks arenguks. Ühelt poolt annab see ID-kaartidele konkreetsed ja laialdased kasutusvõimalused, kuna need firmad saavad hõlpsalt aktsepteerida neile usaldusväärse infrastruktuuri toel väljastatud elektroonseid isikutunnistusi.

Teisalt tagatakse süsteemi kodumaine ja rahvusvaheline standardsus: pankadel ei ole ju riigist vähem oluline pakkuda näiteks rahvusvahelisi maksesüsteeme ning ka telekommunikatsioonifirmad ajavad olemuselt rahvusvahelist äri. Rahvusvaheline ühilduvus on kinni pigem erinevates kokkulepetes, kui tehnoloogilistes standardites. Paljud riigid pole veel sama küpsed kui Eesti. Kui aga plaanitav koostöö realiseerub, on see võit vähemalt Eesti-siseste süsteemide kerge ühildamisvõimaluse kaudu.