Pompei teenib hävingult

Tänane Pompei kuulub kahtlusteta maailma tähtsaimate turismimagnetite hulka ning kohalikud temperamentsed itaallased on varmad seda ära kasutama. Iga mees, kel õuel vähegi ruumi, on sinna tekitanud nn parkla ning kasseerib selle eest 10 000 liiri ehk umbes 80 krooni.

Turist, kes päris parklat otsida ja tingida ei viitsi, maksabki ja on rahul, et auto vaid mõneminutilise teekonna kaugusele varemete kompleksi peaväravast paigutatud sai. Itaallane on ka rahul ? 10 000 liiri on käes ja ehk õnnestub teist sama palju kasseerida siis, kui turist paaritunniselt jalutuskäigult iidsetel tänavatel tagasi ? kindlasti on tal siis kõht tühi ning ehk õnnestub ta enne autosse istumist kõrvalasuvast pitsabaarist läbi suunata.

Varemekompleksi ees lookleb turistide saba. Omaaegse rikka linna hävingut pääseb vaatama 16 000 liiri ehk umbes 130 krooni eest. Lahkelt pakuvad oma teenuseid kõikvõimalikud ametlikud ja mitteametlikud giidid, esimene nendepoolne pakkumine ingliskeelse giiditeenuse eest on 100 dollarit.

Odavamalt pääseb raamatukauplusest reisijuhti ostes (10 000?20 000 liiri) või telefonisarnast kuuldetoru laenates (10 000 liiri). Kes peale pileti üldse raha kulutada ei soovi, ei jää ka jänni ? varemekompleksi kaarte jagatakse infopunktist täiesti tasuta (tõsi, peale konkreetses paigas asuva hoone nime sealt midagi muud teada ei saa).

Vesuuv, millele Pompei võlgneb oma traagilise kuulsuse, asub Napolist vähem kui 12 km ja Pompeist umbes 10 km kaugusel, olles Mandri-Euroopa ainus tegevvulkaan. Tippe on kaks ? 1277 m kõrgune Vesuuv on aktiivne kraater, madalamat Sumi loetakse kustunuks ja ta on oma kõrgemast vennast hoopis vanem.

Kaks tuhat aastat tagasi nägi praeguse Napoli ümbrus välja hoopis teistsugune. Vesuuvil, milles kohalikud elanikud vulkaani kahtlustadagi ei osanud, oli vaid üks tipp ja mäe kõrgus ulatus 3 kilomeetrini. Mäe nõlval olid viinamarjaistandused, metsad ulatusid pea tipuni välja. Ka meri oli linnale lähemal, umbes 1,5 km kaugusel.

Üle-eelmine aastatuhat algas Pompeis kehvasti. 5. veebruari 62. aasta suur maavärin tabas kõige rängemalt Herculaneumi ning Pompeid, päris pauk käis aga 24. augustil 79. aastal, mil Vesuuv oma tegelikku olemust näitas ja mõlemad linnad koos elanikega aastasadadeks kõrvetava tuha alla mattis. Siiani polnud kohalikel elanikel aimugi, et nad tulemäe jalamil elavad ? tol ajal umbes 3 km kõrge mägi polnud oma loomust paljastanud. Kui palju inimesi tookord hukkus, selle kohta täpne info puudub, linnas endas elas siis umbes 20 000 inimest.

Hiljem tuletas Vesuuv end sageli meelde ? 12 sajandi jooksul toimus 11 purset, neist rängimate tagajärgedega aastal 1139. Seejärel oli pikk ?rahuperiood?, kuni 1631. aastani, mil hukkus 3000 inimest. Pärast seda on Vesuuv veel mitmel korral pursanud ? näiteks aastatel 1694, 1767, 1794, 1872 ja 1906. Viimane purse toimus aastal 1944, kimbutades tõsiselt Napolit ja selle äärelinnu.

Tänane Pompei on sarnaselt omaaegse Pompeiga paarikümne tuhande elanikuga väikelinn, mis elab kunagise Pompei hiilguse ja huku arvel. Kohalejõudmine Pompeisse on lihtne ? Roomast näiteks kulub autoga sinnasõiduks vaid poolteist tundi. Tõsi, odavaks see sõit ei kujune, sest kiirus maksab ? keskeltläbi maksab kilomeeter sõitu Itaalia autoteel 1 kroon.

Üks tänapäeva maailma turismimagneteid avastati juhuse läbi alles 17. sajandil, väljakaevamistega alustati 1748. aastal. Läks siiski aastaid, enne kui taibati, millega tegu. Tõsisem teaduslik uurimine algas 1861. aastal ning tänaseks on välja kaevatud terve linn. Ehkki suur osa säilinud mosaiikidest ja monumentidest on viidud Napolisse arheoloogiamuuseumi, on neid küllaga ka Pompeis eneses. Isegi asjasse süvenemata saab suurepärase ülevaate elust 2000 aastat tagasi ? sisse saab astuda nii villadesse, teatritesse, elumajadesse, kauplustesse, ühiskondlikesse saunadesse kui isegi bordellidesse.

Lisaks Pompeile kuulub samas piirkonnas turismimagnetite hulka samalaadse saatusega Herculaneum, sealtkaudu viib ka tee Vesuuvile, võimaldades fantastilise vaate nii Napoli lahele kui ka kurikuulsale kraatrile.

Autor: Tõnu Ojala