Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Venemaa on Euroopa kõige liberaalsem riik

17. detsember 2001, 00:00

Ilma et keegi oleks märganudki, on Venemaast saanud kõige liberaalsem riik Euroopas ? vähemalt selles osas, mis puudutab makse. Täna ei maksa siin keegi üksikisiku tulumaksu rohkem kui 13. Selle tulemusena tasuvad inimesed oma makse parema meelega ja riigi sissetulekud kasvavad. Võib olla, et Venemaa president Putin vastab väheste inimeste ettekujutusele liberaalist, aga tema juhitavad poliitilised suunad on liberaalsed. Ainult Venemaale omastel põhjustel on Putini liberalism selline, mis ei tihka oma nime avalikustada.

Maamüük on Venemaal samuti jututasandilt edasi liikunud koos vastuvõtmisele läheneva maaseadustikuga. Töösuhted on muutumas prognoositavamaks, teenides nii tööandjate kui töövõtjate huve.

Ka paljud Putini sotsiaalpoliitilised suunad on üsnagi mõistlikud. Kulutused haridusele peavad kasvama peaaegu 60. Pensionid tõusevad. Muidugi on vajadus pensionisüsteemi uuendamise järele, vastasel juhul jääb palju eakaid inimesi puudust kannatama. Samuti vajame tõhusamat sotsiaalkindlustuse süsteemi: lõppude lõpuks on tänapäeval õigus erinevatele privileegidele 100 miljonil venelasel ja kaugeltki mitte kõik neist ei ole vaesed. Reform peaks andma kõigile võimaluse teenida korralikku elatist, ja mitte toetama neid, kes tegelikult ei ole vastuvõetavad.

Seetõttu Putin ja tema ministrid suuremalt osalt teavad, mida on vaja teha. Elujõulise poliitilise süsteemi loomisel on nad aga vastamisi probleemiga: liiga paljud venelased tahavad elada üheaegselt nii turutingimustes kui sotsialismis. Süüdistatagu selles meie traditsionaalset ja sügavalt juurdunud usku imedesse.

Realismi puudus ja usk imelisse ?tasuta lõunasse? on see, mis tegi venelased nii vastuvõtlikuks mitmesugustele püramiidsüsteemidele, mida juhtisid südametunnistuseta isikud. Inimesed uskusid, et nad võivad ?lihtsalt õngeritv peos kaldal istuda ja raha välja püüda?. Paljud taipasid varsti, et kurjategijad olid välja püüdnud nende vähesed säästud. Samalaadne usk imedesse ajab ka Vene poliitikuid segadusse ja teeb poliitiliste parteide jaoks oma normaalse rolli mängimise raskeks. Oma usu tõttu imedesse, langevad venelased ka poliitikute saagiks, kes mängivad nende soovidega niisama häbitult nagu investeerimisskeeme rajanud kriminaalid. Kuidas saavad siis tõsised parteid oma poliitilisi programme ja töökavasid jätkata?

Selle asemel, et lasta end juhtida parteide ja poliitiliste suundade vahel valival valijaskonnal, juhib Vene poliitikuid omamoodi pendliefekt. Inimesed tüdinevad ühtede ja samade nägude nägemisest võimu juures, nad pettuvad poliitikas ja nõuavad muutust. Paradoks on selles, et ainus partei, mis näib igal ajal ellu jäävat, on kommunistide oma. Nemad säilitavad suurima fraktsiooni parlamendis ja kontrollivad valitsust 20 regioonis. Veelgi suuremat kontrolli rakendatakse linnatasandil.

Rahvas räägib, et Jeltsini aastatel juhtisid võimu liberaaldemokraadid. Seetõttu süüdistatakse viimase kümnendi hädades Venemaa liberaale, mitte kommuniste, kes olid loonud selle variseva süsteemi, mida liberaalid püüdsid muuta. See on muidugi rumalus. Gaasitööstuse aparatshik Viktor T?ernomõrdin oli Jeltsini ajal viis ja pool aastat peaminister. T?ernomõrdin ei ole ei demokraat ega liberaal.

Vahepeal oli võimul Igor Gaidar, keda paljud endiselt teotavad kui meest, kes röövis nende elust kogu turvalisuse. Gaidar oli tegelikult võimu juhtimas vaid üheksa lühikest kuud. Inimesed kaebavad, et sel ajal õnnestus tal reformiidee vastu nii palju vihkamist tekitada, et ta tugevdas sellega kommunistide positsiooni. Võib olla tõsi, kuid kui tema peaministriaeg algas, oli Venemaa koomas ja ta tõi riigi jälle ellu tagasi.

See ajaloo õppetund on Putini presidendiksolu mõistmisel tähtis. Ta on olnud järjepidev paljude liberaalsete poliitiliste suundade järgimisel, portreteerimata end sealjuures liberaalina. Selle asemel rahuldab ta vene rahva autoritaarse isiksuse ja korra nälga ja naudib sealjuures kolossaalset toetust. See toetus on aga siiski mehele, mitte tema poliitilistele suundadele.

Ajalugu järgib omamoodi loogikat. Mässumeelsele Jeltsinile pidi järgnema tasakaalukas inimene. Jeltsini valguses näib Putini lavale saabumine peaaegu ettemääratuna. Mõnedele inimestele ta meeldib, mõnedele mitte, aga stabiliseerimist, mille ta kaasa tõi, ihaldati vastupandamatult.

Rajan koos kolleegide Gaidari, Anatoli T?ubaisi ja Irina Khakamadaga uut, üksikasjalikult väljendatud platvormiga parteid et pakkuda Putinile võimude lahusust. Kuigi Vene valijad jätkavad tõenäoliselt oma poliitiliste jõudude hindamist persoonide järgi ega pühenda aega nende platvormide üksikasjalikumale uurimisele, usume meie vene rahva poliitilisse haridusse. Täpselt nagu ükski revolutsioon ei kesta igavesti, nii on võimalik üle saada ka poliitilisest ignorantsusest ja pettekujutelmadest.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 12:10
Otsi:

Ava täpsem otsing