Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas kodumaine toit jõuab tarbijani?

18. detsember 2001, 00:00

Tervelt 85% leibkondadest eelistab võimalusel osta eestimaist toitu! Kuid vaid 18% uuringus osalenutest on rahul eestimaise toidu väljapanekuga kauplustes. Nii väitis ühe veel eestlastest omanike kontrolli all oleva supermarketite keti tegevjuht kohtumisel toiduliidu juhatusega. Kaupmees viibutas sõrme toidutöösturite suunas: see on teie probleem, et ostja täna poes kodumaiseid tooteid üles ei leia.

Esitatud arvud ja etteheited tekitavad mitmeid küsimusi teemal, kuidas on meil korraldatud eestimaise toidu markeerimine, propageerimine ja turustamine. On pikemata selge, et enamik kohalikke toiduainetööstusi on huvitatud võimalikult rohkest kauplemisest Eesti turul. Kui ekspordi puhul on määravad eeskätt hind ja kvaliteet, siis kodumaisel turul lisanduvad veel traditsioonid, tarbijate väljakujunenud maitse-eelistused ning miks mitte ka patriotism. Just viimatinimetatud hoiakutest on kantud mitmed näiteks soomemaise või ?veitsimaise toidu tarbimist propageerivad konkursid ja kampaaniad.

Viimasel kümnendil on Eestis tekkinud mitu initsiatiivi, mis püüavad propageerida kodumaise (toidu)kauba tarbimist. Sõnaühendi ?Eelista eestimaist? patenteeris üheksakümnendate alguses üks endine teleajakirjanik sooviga seda rentides või müües head äri teha. Teadaolevalt pole tal õnnestunud ei see ega teine, sest turule on toodud üha uusi analoogseid mainemärke: ?Eesti parim toiduaine?, ?Head Eesti asjad?, ?Tunnustatud Eesti maitse?, ?Eestis kasvatatud? jt. Ühest küljest on tegu paratamatusega, sest sisuliselt antakse näiteks märgid ?Eesti parim toiduaine? ja ?Tunnustatud Eesti maitse? välja erinevatel alustel. Esimene on iga-aastane konkurss, kus erinevates toidugruppides selgitatakse välja aasta parimad uudistooted. Teisel juhul on tegemist toidukaupade erimärgistusega, mida saab taotleda kõigile kvaliteetsetele toodetele.

Teisest küljest on kaupmeestel kahtlema õigus ? tarbijal oleks hoopis lihtsam ostukeskustes oma valikuid teha, kui kõik Eestis toodetud kaubad oleksid ühtselt ja silmatorkavalt märgistatud ning kui ostjatele pidevalt selgitataks, millist kasu eestimaise kauba tarbimine neile kaudselt toob. Näiteks, ostes poest eestimaist toitu, suurendame kohalikku tööhõivet ning seeläbi ka maksude laekumist.

Kas ja kes peaks tegelema mainemärkide liitmisega? Esimene mõte on, et ühtse kodumaiste kaupade propageerimise kontseptsiooni koordineerimisega võiks tegeleda riik. Praegu aga läheb valitsuse tasandil kogu aur pigem Eesti üldise mainekontseptsiooni ja märgi loomisele. Kui riik ka läbi põllumajandusministeeriumi kodumaiste toodete propageerimiseks raha jagab (üldjuhul ca mln kr aastas), läheb see praktiliselt täies ulatuses ?Tunnustatud Eesti maitse? kampaania toetuseks.

Riik seadusandjana on aga tekitanud isegi lisaprobleeme. Hiljuti võeti parlamendis vastu valitsuse algatatud toiduseaduse muudatused. Üks neist nõuab ainult Eestis valmistatud toidu puhul tarbija informeerimist, kui selles on kasutatud kodumaise põllumajandusliku toorme asemel imporditavat. Reaalses elus tekib probleem, kuidas taolise teabe õigusust kontrollida. Ettevõtetel võiks olla vabadus kirjutada etiketile, et lisaks Eestimaal toodetule on toidu toormel ka eestimaine päritolu.

Vastus on ? globaliseerub ehk teisisõnu suhtub üha üleolevamalt kauba päritolumaasse. Ühes kaubanduse ketistumisega muutub poes kaupade valik. Nii mõnedki kohalike ettevõtjate omanduses olevad jaeketid on hetkel müügis ? huvilised käivad uudistamas nii Soomest kui Leedust. Kaubandusringkondades räägitakse tõsimeeli, et lähiaastail võib suurem osa Skandinaavia jaekaubandusturust minna ühe-kahe rahvusvahelise keti kontrolli alla.

Kuidas mõjutab see kõik toiduainetööstusi ja meie tarbijaid? Ühel hetkel ei jõua kodumaised toidutööstused enam globaalsete kaubanduskettide nõudmistega sammu pidada ja meile jääb allhankija või ni?itootja roll. Kaubandus hakkab dikteerima tootmist ning standardiseerima tarbijate maitset.

Täna saab veel käivitada alternatiivseid stsenaariume tarbijate teadlikkuse ja hoiakute kujundamisega. Enne ELiga liitumist peaks riik maksimaalselt toetama kodumaiseid brände. Riik võiks juba järgmise aasta veebruari või juuni kuulutada eestimaiste toidukaupade eelistarbimise propageerimise kuuks. Riiklike vahenditega võiks siis laiaulatuslikult propageerida kodumaiste kaupade tarbimist. Küllap tootjad ja kaupmehed taolistel kuudel endast juba parima annaks. Ja võidaksid kõik ? tarbijad, kaupmehed, tootjad ja riik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing