Rehepapp ? näärisokuga ja ilma

Huvitav, mida arvaks mõni kaugemalt tulnud inimene eesti rahvast, kui tal õnnestuks veeta õhtu Eesti Draamateatri puupüsti rahvast täis suures saalis, kus mängitakse parajasti Andrus Kivirähu dramatiseeringut ?Rehepapp? või selle ainult aastavahetuseks ellu kutsutud tunnipikkust mutanti ?Rehepapp ja näärisokk?. Eeldusel muidugi, et ta tekstist ja sõnumist ikka aru saab.

Mis rahvas see küll on, kes muiates ja naeru mugistades kallil jõuluajal pealt vaatab, kuidas tema töökateks ja ausateks kiidetud esivanemad laval autori ja lavastaja tahtel pattu pelgamata pooltantsujalu ringi hõljudes aina varastavad ja valetavad ja sellest ise silmnähtavalt uhkust ja mõnu tunnevad? Rahvas, kes ei pelga kuradit, kratti, puuki ega jõuluvana, kes ei näi armastavat ei jumalat ega ligimest, kaugematest kaimudest rääkimata. Kes mõisa jõulupuult korjab kokku aasta küünlatagavara ning õhtul pärast päevatööd hundinaha ülle tõmbab ja libahundiks lippab, et perele liha lauale tuua. Või kes kasvõi vanakuradile endale naiseks läheb, kui ümbruskonnas paremat-rikkamat meest parasjagu saadaval pole. Ning kellega koos vanapagan paari tunniga vaid kuulekaks tuhvlialuseks muutub.

?Rehepapi? lood Draamateatris ei ole lauskomöödia, kus saal naerust kõveras on, pigem on tegemist äratundmisrõõmu ja eneseirooniat täis turtsatuste ja muietega. Ja tegelikult, miks ka mitte ? kellel siis veel on õigus meie nõrkuste ja pahede üle muiata kui mitte meil endil? Või kes teine viitsiks neid nõrkusi meie eneste kasuks pöörata?

Pime ja porine aeg tuleb ka sel aastal üle elada, püüdes sealjuures säilitada nii huumorimeele kui ka võime kaasa naerda ja naeratada. Kasvõi teatris, kus sõnale annab avarama mõõtme näitlejate tundlik mäng ning lava- ja kostüümikunstniku, heli- ja valguskujundaja loodud imetabane atmosfäär, mille kaudu pääsevad vabalt ringi lendama fantaasia, müüdid, mälestused ja legendid.

Autor: Reet Weidebaum