Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sõbrad ei mahu tuppa?
Kuri on karjas. Poliitikud, kes jagavad sarnaseid või vähemalt ühte koalitsiooni mahtuvaid ilmavaateid ning kes inimestena omavahel kui mitte just sõbrad, siis head tuttavad on, ei taha enam ühte tuppa mahtuda.
Ettekäändeid ja -heiteid pudeneb siit ja sealtpoolt nagu jõuluajal komme sussi sisse. Näod lähevad järjest kurjemaks ning väljaütlemised kipuvad juba isiklikuks. Et Palts on rumal ja ei tea eelarvest tuhkagi, Kallas olevat reetur, Laar aga jälle argpüks ja Lauristin ajab juba kolmandat valitsust enne valimisi ärakargamisega põhja. Löömist ja hädaldamist on kõvasti. Pada ja katel on mõlemad ära unustanud, et kui ise rusikatega vehid, siis ära pane pahaks kui ise ka pihta saad. Mitte just kõige heatahtlikumad pealtvaatajad hõõruvad heameelest käsi ja hõikavad võimaluse korral mõne ergutava sõna sekka.
Kahetsusväärsel kombel põlistab tänane rüselus ainult seni kibestunute poolt levitatud seisukohta, et võim muudkui võõrandub, ja inimesest ei hooli keegi. See mida seni ametisolev valitsus head ja kasulikku on teinud, läheb sootuks meelest. Ainult viimane lööming jääb.
Jah, mulle ka ei meeldinud, kuidas Tallinnas läks, aga meeldib/ei meeldi juttudega oleme lootusetult hiljaks jäänud. Tallinn hõõgas juba tükk aega ning neile tublidele isamaaliitlastele ja mõõdukatele, kes täna kõminal vastu rinda taovad ja Reformierakonna suunas sajatusi pilluvad, soovitan mäluvärskendamiseks oma erakondade listides levitatud ?ärapanemisrõõmsad? e-mailid uuesti üle lugeda. Sõbralikkust ja koostöötahet neist just palju ei leia. Ja kahetsusväärsel kombel pole see olnud mitte viimase aja märk vaid pigem pikaajaline ja iseloomulik. Aga kes vana asja ?, sellel teadagi? Uued mured juba krabistavad ukse taga.
Meile on kõige rohkem kahju teinud see, et suurele osale eemaltvaatajatest on kolmikliit tundunud ühe erakonnana. Kas see on tulnud liiga heast koostööst või millest veel, ei tea. Ainult ise oleme teadnud, et asi on teisiti. Et meid pole mitte üks, vaid kolm ja et meil on tihti ka risti vastupidiseid hoiakuid ja seisukohti. Meid on häirinud, et me üksteisest piisavalt ei eristu ning seetõttu hakkasime oma teinekord tühiseidki eriarvamusi avalikkuse ees üle võimendama. Üks alustas, teine vastas ja kolmaski ei saanud enam pealtvaatajaks jääda. Ja nüüd on pill peaaegu lõhki.
Poliitikud räägivad sellest, miks nii läks. Ajakirjandus on hasartselt kombineerimas, mis edasi saab. Aga vaata ja kombineeri kuidas tahad, on edasised valikud keskpärased. Tõenäoliselt parima võimalikest koalitsioonidest säilitamisest räägivad vähesed. Asi on lausa vastupidi. Otsitakse põhjendusi, miks enam nii ei saa. Need aga ei pea isegi vett, tuulest rääkimata.
Ma ei nõustu Mart Laariga, kes ütleb, et usaldus on pärast Tallinna koalitsioonimuutust ära kadunud. See pole mitte äkitselt vitsana vette kadunud, vaid pigem aja jooksul meie endi silme all tasahilju vesiliiva vajunud. Ja puhtad poisid pole me siinjuures keegi. Küsimusele, kuidas usaldust taastada, Mart ei vasta. Vist polegi eesmärgiks.
Ma ei nõustu ka Toomas Hendrik Ilvesega, kelle jaoks on valitsus päevapealt teovõimetuks muutunud. Nii tegu kui võimet on tal täpselt niipalju, kui osalised sisse panna tahavad. Kui Toomas Hendrik enam ei taha, on see tema otsus.
Kui Mart Laar hoolib Eesti Vabariigist tõesti nii palju kui räägib, siis ta jätkab selle valitsusega ja võtab kanda läbipõrumise riski. See oleks julge samm ja ma olen julget meest valmis toetama peaministriks ka kolmandal korral. Ma räägin seda mitte selle pärast, et tänasele valitsusliidule ja Mardile poleks alternatiivi ? on küll, aga aasta enne valimisi ära väsida on arusaamatu ja nõrk. Et tegime mis tegime, las teised vastutavad.
Kui läheb teisiti ja ettekujutus, et eriti kaval on minna valimistele opositsioonist, jääb tänase koalitsiooni liikmete hulgas peale, siis pean ma tunnistama, et olen mõnes inimeses eksinud. Kahju oleks, aga saame hakkama.
Inimesed, kes Reformierakonna valisid, ei andnud oma häält mitte selleks, et me peaksime parimaks viisiks oma ideede elluviimiseks tühikargajalikku tänitamist ja piinlikkusttekitavat pihkuitsitamist.
Riik, kus ei suudeta valitsust paika panna, ei suuda kindlasti kanda ka riigiksolemise raskust. Eesti on riik.