Suurem osa kinnisvarapettustest sooritatakse dokumente võltsides, seetõttu tuleb enne allkirja andmist või raha maksmist alati üle kontrollida kõikvõimalikud dokumendid.
Ehkki erinevaid pettuseskeeme on kümneid, on siiski lähenemine küllaltki sarnane. Üheks levinumaks pettusemooduseks on võltsitud volikirja kasutamine. Kuna võltsitud passiga kinnisvara ostu-müügitehingu sooritamine on suurte rahade liikumise tõttu petisele riskantsem, proovitakse kõigepealt võltspassiga teha volikiri. Selleks on vaja kas korteriomanikult varastatud passi või temanimelist passivõltsingut ning kaasosalist, kelle nimele tehakse volikiri volitaja varade käsutamiseks. Lisaks on ette tulnud juhtumeid, kus püütakse võltsida ka volikirja ennast, ent kuna notarid kontrollivad volikirjade õigsust notariaalregistrist küllaltki tihti, siis antud skeem on unustusehõlma vajumas.
Kui inimene on ostnud eluaseme ning hiljem tuleb välja, et selle on müünud võltsitud isikut tõendavat dokumenti kasutanud petis, siis on äärmiselt raske kurjategijale jälile jõuda. Samas on sellise pettuse paljastamine äärmiselt keeruline ka tehingueelselt, sest korralikult võltsitud dokumendi puhul pole põhjust kaheldagi, et keegi pakub mõnda eluaset müüa võltsitud passiga. Ainsateks võimalusteks on näha küsida lisadokumente, pangakaarte, haigekassakaarti jms nimelisi asju. Samuti on võimalik vestelda naabritega. Samas oleks õigele korteriomanikule äärmiselt solvav, kui tema isiku õigsus kahtluse alla seataks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teine küllaltki levinud moodus korteriostjaid petta on mitmekordne ettemaksu võtmine enne ostu-müügi vormistamist. On tulnud ette juhtumeid, kus korteriomanik on ise läinud oma dokumentidega teadliku pettuse peale kasseerides kümmekonnalt inimeselt 10?20 protsendilist ettemaksu. Peale ühe, kellele omanik korteri müüb, saavad kõik petta, kuna pärast pettust süüdlane kaob. Samuti on teada, et samasugust skeemi on viljelenud edukalt võltsitud passi kasutavad kelmid. Tõsi, võltsitud passi kasutades peab müüdav korter olema tühi, sest petisest müüja peab käima segamatult objekti potentsiaalsetele ostjatele tutvustamas. Sellise skeemi vältimiseks on olemas võimalused, mida paljud kinnisvaraostjad kas kiirusest või teadmatusest tingituna tihtipeale ei kasuta. Nimelt on kõik ettemaksud võimalik teha läbi notari või kinnisvarafirmade deposiitarvete, mis tähendab, et müüja ei saa ettemaksu osa kätte enne, kui tehing edukalt lõpule viidud. Samuti tasub alati hooneregistrist või kinnistusametist kontrollida, kas objekti omanikuks on ikka sama isik, kes end omanikuna esitleb. Paremal juhul piisab vaid telefonikõnest vastavasse ametisse.
Markantseimad petuskeemid ?hiilgavad? oma lihtsuses. Selliseid lihtsakoelisi skeeme saab esmajärjekorras kasutada maatükkide puhul. Kuna maatükke eristatakse üksteisest tihtipeale vaid kinnistunumbri abil ning need ei ütle maaostjatele midagi, siis on võimalik inimesele maha müüa lihtsalt vale krunt.
Hiljuti pakuti Viimsis mereäärset maatükki ka veepiiril asuvale krundile kohaselt kalli hinnaga. Müüja ja ostja leppisid hinnas kokku ning ka tehingu vormistamise aeg oli juba paika panemisel. Viimasel hetkel aga otsustati krundi andmed maa-ametist üle kontrollida. Maaomaniku antud dokumentidest saadud kinnistu numbri sisestamisel maa-ameti otsingusüsteemi selgus, et süüdimatu müüja oli esitlenud võõrast krunti. Tema enda maalapp asus kilomeetrijagu sisemaal, mistõttu oli see näidatud mereäärsest krundist ka märksa odavam. Lootuses rohkem raha teenida oli ta pakkunud sisemaal asuvat krunti mere ääres asuva pähe. Kui asukohta poleks üle kontrollitud, siis olekski tehing sooritatud ning hiljem oleks olnud peaaegu võimatu tõestada, et inimesele esitleti valet kinnistut.
Kõikidest eeltoodud pettusenäidetest saab teha ühe põhjapaneva järelduse- usalda, aga kontrolli. Sest kui kord juba otsustakse tehing omal käel läbi viia, siis tasub ka arvestada, et paljud petised püüavad ära kasutada just inimesi, kes kõikide protseduuride ning üksikasjadega kursis pole.
Pille-Triin Urb, Uus Maa korterite maakler
Kõige sagedasemad pettused kinnisvara ostu-müügitehingute juures on seotud eellepingutega. Enamasti uinutatakse ostjate valvsus turuhinnast märgatavalt soodsama hinnaga ning mõeldakse välja usaldusväärne legend.
Hetkel kuum
Jaanus Mody: “Sisuliselt väljapressimine.”
Artikkel jätkub pärast reklaami
Samuti on tulnud ette juhtumeid, kus korteri uksenumbrite puudumisel või numbrite vahetamisel näidatakse ostjale kaasaegselt remonditud korterit, mis hiljem osutub hoopis naabri või kellegi kolmanda omaks. Makstud raha eest saadakse aga hoopis tagasihoidlikumas seisukorras elamispind.
Kinnisvara üürimise pettuste puhul on sagedamini tegu omaniku teadmata all-üürile andmisega. Nii leiab üüriraha ette maksnud ja sisse kolida sooviv üürnik eest tegeliku omaniku, kes sõlmitud lepingust pole kuulnudki. Omanikuna esinenud pettur on loomulikult jäljetult kadunud.
Haruldased pole ka heausksed omanikud, kes lubaduste ja valede toel on lubanud üürnikel korteris maksmata elada mitmeid kuid, mille järel petised ühel päeval koos tasumata üürirahaga igaveseks kaovad. Sisustatud korteri puhul võetakse kaasa ka väärtuslikum mööbel ja tehnika.
Autor: Janek Mesipuu