Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kehtestav juht arvestab alluvaga

Tiiu Saks 05. jaanuar 2004, 00:00

Enesekehtestuse mõiste on eesti keeles suhteliselt uus ja tihti seostavad inimesed seda enese maksmapanekuga, teise mahasurumisega. See ei ole nii. Kehtestus on selline suhtlusviis, kus väljendame oma mõtteid, tundeid ja soove avatult ja avameelselt ning teeme seda sel moel, et partner saab vastata meile samaga. Seega eesmärk on luua teise inimesega selged partnerlikud suhted, millest võidavad mõlemad.

Kehtestavat käitumist läheb meil vaja olukordades, kus tunneme, et teise käitumine häirib meid, teine ei arvesta meie vajadustega või järjepanu ignoreerib neid. See inimene võib näiteks olla alluv, kes nõupidamistel segab teiste jutu vahele või ei võta tööst üldse osa, kuigi omab selleks vajalikku kompetentsi, keegi, kes eelistab hämada, selle asemel et anda selgeid vastuseid, jääb pidevalt hiljaks, ei anna vajalikku infot edasi. Sel juhul on teil valida, kas vaikselt kannatada ja loota, et ehk olukord muutub iseenesest (alistuv käitumine), või vastanduda ning pidada avameelne jutuajamine.

Kehtestav käitumine, mille kaudu tahame teist inimest mõjutada oma käitumist muutma, eeldab teatud suhtlemisoskuste arendamist. Kuna jutuajamine on emotsionaalselt pingeline mõlemale poolele, on oluline, et juht on teadlik ja suudab oma tundeid kontrolli all hoida. Tüüpiline viga on see, et juhid kasutavad oma sõnumi edasiandmiseks keelt, mis on terav, hukkamõistev, süüdistav, ähvardav, irooniline või teise inimese eneseväärikust haavav (ma olen sulle korduvalt öelnud ? ; kui sa järele ei jäta, siis ... ; kuidas sa võisid ? ; sa peaksid paremini teadma ? ; miks sa seda teed?).

Seda sõnumit tugevdab tihti juhi mitteverbaalsest käitumisest õhkuv etteheide. Loomulikult kutsub selline rünnak esile kaitsereaktsiooni, sest inimene tunneb end kas süüdlasena, alandatuna, karistatuna, austuse kaotanuna või saamatuna. Need tunded ei motiveeri inimest end muutma, pigem tekitavad vastupanu ja rikuvad suhteid. Me nimetame sedalaadi sõnumeid sina-sõnumiteks ? igas fraasis on sees sõna ?sina?. See viitab positsioonide ebavõrdsusele: mina olen hea (tark, korralik), sina oled halb (rumal, hooletu). Selline suhtlusstiil on pigem agressiivne kui kehtestav. Esimene asi, mida tasub meeles pidada, on see, et sina-sõnum tuleb vahetada mina-sõnumi vastu.

Teised inimesed ei ole tihti teadlikud, millist mõju nende käitumine teile avaldab, ja teie asi on sellest neile teada anda. Kuidas seda teha? Lühidalt öeldes ? rääkige ainult konkreetsest situatsioonist ning oma tunnetest ja mõjust, mis ebasoovitav käitumine on teis ja teie töös esile kutsunud. Seejärel andke jutujärg oma partnerile ja kuulake hoolega tema vastust. On selge, et partneril on raske kuulata, et tema käitumine kedagi häirib. Seega tuleb seda mõju leevendada võimalusega tal oma arvamus välja öelda ja seda respekteerida, avaldades mõistmist. Mõistmine ei tähenda nõusolekut. Seejärel võib kohendada oma esialgset mina-teadet ja seda korrata. Kui teie sõnumist ei selgu otseselt teie vajadust, võib selle siia lisada.

Kuid peate valmis olema ka selleks, et kuulete alluvalt tema jaoks häirivatest asjaoludest teie tööstiilis või muus.

Saanud vastastikku teada teineteise vajadustest ja tunnetest, saate nii teie kui ka teie partner (või vähemalt üks pool) vabatahtlikult otsustada, kuidas oma käitumist muuta. Just vabatahtlik otsustus oma käitumist muuta on uue kokkuleppe alus parandada olukorda ja luua vastastikku respekteerivad koostöösuhted.

Seega, te fikseerite konkreetse probleemi, oma tunnete avaldamise kaudu rõhutate, kui oluliseks te seda peate, ja toote välja ebasoovitava käitumise mõju. Te ei käsi teisel muutuda ega ütle, kuidas ta seda peab tegema, vaid toote esile oma vajaduse. Põhivalem on lihtne: käitumise kirjeldus, tunne ja mõju.

Teie alluv osakonnajuhataja on hiljutistel tulevikuaruteludel esitanud hiilgavaid uute projektide ideid, kuid viimastel kohtumistel ei räägi nende elluviimise teemadel enam kaasa, vaid pigem vahetab teemat ja näitab igati välja huvi puudumist asja vastu. Ühel omavahelisel kohtumisel võtate teema üles.

Juht: Sinu uute projektide ideed, millega sa hiljuti välja tulid, on paljulubavad ja väga huvitavad, kuid nüüd olen ma märganud, et sa ei taha nendel teemadel enam rääkida. (SITUATSIOONI KIRJELDUS)

See teeb mulle muret (TUNNE), sest kui me neid plaane ellu ei vii, võime oma turuosa kaotada (MÕJU). Mina vajan sinu aktiivset kaasalöömist nende projektide realiseerimisel (VAJADUS).

Milles asi? (KÄIGUVAHETUS)

Alluv: Mul ja minu osakonnal on juba niigi kuhjaga tööd, hea, et sellegagi hakkama saame.

Juht: Ma saan aru, et sa oled juba praegu ülekoormatud ja lihtsalt pole jõudu veel täiendavaid ülesandeid võtta.

Alluv: Nojah, seda ka. Ja üldse ? alles eelmisel aastal oli ju sama lugu: esitasin idee, kogu osakond nägi suurt vaeva, et kogu projekt läbi töötada ja ette valmistada ? lõpuks suri kõik välja, kuna juhatus otsustas, et see on liiga kallis.

Juht: Nüüd saan aru, et sa ei usu, et uue projektiga võiks teisiti minna.

Alluv: Jah, ei usu. Oleks siis keegi meile selle töö eest aitäh öelnud!

Juht: Selle pean ma omaks võtma, te olite tunnustust väärt.

Mul on ettepanek. Järgmiseks juhatuse koosolekuks kutsun sind oma ideed tutvustama, arutame seal asja põhjalikult läbi ja kui juhatus toetab ideed, võtad sa projekti juhtimise enda peale. Oled nõus? (UUESTI OMA VAJADUS)

Alluv: Hea küll, proovime.

Oskuslik kehtestus annab mõlemale poolele rahulolutunde ja muudab suhted ausamaks ja avatumaks, seega sisukamaks ja rikkamaks. Ebaõnnestunud kehtestus aga sisaldab endas palju riske suhted hoopis nässu ajada. Näiteks suhetes ülemuste/omanikega võib ebaõnnestunud kehtestamine lõppeda tööst ilmajäämisega (tihti põhjendusega ?erimeelsused strateegilistes küsimustes?). Seetõttu on mõistlik vajalikke suhtlusoskusi enne treenida, sest kehtestav käitumine on õpitav ja arendatav.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing