Lastetoetused pole tasu riigile tehtud töö eest

Jutud eestlaste kohe-kohe väljasuremisest on sama vanad kui Eesti riik. Pruukis Vabadussõjal lõppeda, kui langema hakkas äsja iseseisvuse kätte võidelnud rahva sündimus. Kahe rahvaloenduse vahelisel ajal, aastail 1922-1934, olevat Eesti rahvaarvu juurdekasvult edestanud maailmas vaid Prantsusmaad ja seisnud, kui osundada meditsiinidoktor Hans Madisso(o)nile, ?kohutava sündimuse languse ees... ja otse katastroofilises olukorras? (1935). 1937. aastal ilmunud raamatus ?Eesti majandus? ennustati Eesti rahvaarvuks 2000. aastal 862000.

Pea sama kaua on räägitud ka abinõudest, mis peaksid turgutama sündimust ja suurendama rahva arvukust. Vastupidiselt 1930. aastate ettekuulutustele pole eestlased isegi vaatamata vahepealsele sõjale, okupatsioonidele, küüditamistele, pagemistele, veelgi enam aga majandusliku heaolu tõusu kiuste kuhugi kadunud ega kao tulevikuski. Ka siis, kui Eesti riik eestlaste ?päästmiseks? midagi ette ei võta.

Kui mõelda mis tahes endisel sotsialismimaal juhtunule, pole Eesti viimase kümnendi demograafilises arengus midagi erandlikku. Otsida sündimuse languse põhjusi ühes või teises valitsuses või näha siin poliitikute hoolimatust laste ja perede vastu oleks lihtsalt rumal. Aga eks tõe pähe annab rääkida lõpuks kõike. Nii näiteks polevat Hans Madisso(o)ni järgi Mulgimaa talupidajatel lapsi olnud, sest nad polnud nõus sünnitama sulaseid ja teenijaid naabrimehele.

Euroopa viimane poolsajand näitab, et vähemalt statistiliselt kehtib seos, et mida suurem on riigipoolne majanduslik ja sotsiaalne eestkoste, seda enam taandub pereline elulaad ja väiksemaks jääb sündimus. Teatavaks erandiks on veidi teistsuguse vaimulaadiga Põhjamaad, kelle elujõudu pole traditsiooniline õhtumaalik sotsiaalpoliitika veel suutnud laastada. Rahvas, kes näeb endas üksnes riigialamaid, kes ootavad ja nõuavad endale enesestmõistetavat tuge anonüümselt maksumaksjalt ja ütlevad materiaalse seose mõttes lahti oma lastest (?neil on endalgi raske?) ega näe neis oma vanaduspõlve, on määratud hääbuma. Teda ei päästa kui tahes altruistlik ja tegelikult üksnes näiliselt solidaarne sotsiaalpoliitika, ükskõik kui kõrget hinda ta maksumaksjana laste eest või lastele ka peale ei maksaks.

Eesmärgitute sotsiaal- ja lastetoetustega loob riik sotsiaalsele rantjeeluse toetuva ühiskonna, kus kõik teavad, et alati on keegi, kes sinu eest vastutab ja kelle poole võid käe sirutada. 20-40-aastased teevad seda põhjendusega, et nende lapsed vajavad toitu ja riideid, 45-60-aastased põhjendusega, et nad pole suutelised konkureerima tööturul, vanemad ei suutvat niikuinii kõrvalise ja seejuures riigipoolse abita toime tulla. Ainult et kes peaksid olema kõigile selleks anonüümseks toeks?

Teeks panuse peresisesele põlvkondadevahelisele solidaarsusele? Nii arutleda olevat küüniline. Vähemalt nende arvates, kelle jaoks on solidaarsus vaid sünonüüm õigusele nõuda ning kõigi teiste suhtes kehtivale kohustusele maksta. Kindlasti ei saa ükski riik tulusid ümberjaotavast sotsiaalsüsteemist loobuda ja seda pole kusagil taotlenud ka kõige suuremad liberaalid. Küsimus on selles, kuhu tõmmata piir.

Küsimus taandub sellele, mille puhul, kellele ja mis tingimustel maksta. Vähemalt liberaalse ja konservatiivse maailmavaate kohaselt ei saa lastega seotud toetusi käsitleda kui tasu riigi heaks tehtud töö eest. Loomulikult ei klapi selline arusaam näiteks keskerakondlase Marika Tuusi omaga, kes on veendunud, kui otsustada Riigikogus öeldu järgi, et vanemahüvitis pole midagi muud kui palk sünnitamise eest. Egas midagi, väärikas mõttekaaslus Nadežda Krupskaja ja Clara Zetkiniga.

Kas nö ekstreemsele juhtumile, nagu seda on lapse sünd, panustav seadus tähendab läbimurret arusaamades lastetoetustest, näitab aeg. Kuid isegi kui seniseid sünnitushüvitisi laiendav seadus hakkab ?ebaproportsionaalselt? soosima kõrgepalgaliste naiste sünnitamist, mida seaduse vastustajad on sellele vahest kõige enam ette heitnud, on see läinud täie ette. Eks täitu siis ka professor Rein Raua 22. novembri Eesti Päevalehes väljendatud soov, et ?oleks iseenesest hea, kui kõrgepalgalistel naistel oleks lapsed, ehk teeksid nad siis ka targemaid otsuseid, mitte küünilisi ja külmi.? Muide, erinevate hinnangute kohaselt ei sünnita 40-60 protsenti ülikooliharidusega saksa naistest ühtki last.