Ameeriklaste kaval NATO-kutse euroliitujaile

Ajaloolised muutused eurorindel algasid novembris 2002, mil Ameerika Ühendriigid esitasid Euroopa Liidu kandidaatriikidele kutse astuda NATOsse. Sellele järgnes ELi vastusamm: kutse korraga kümnele räsitud riigile saada liidu liikmeks. Praeguseks on saabunud aastatagusest kardinaalselt erinev olukord, mida vaevalt soovisid ELi tuumikriigid. Seni oli EL absorbeerinud uusi maid ühe-kahekaupa, et viia nende kultuuri- või elatustase kooskõlla oma standarditega. Erand tehti majanduslikult tugevatele Norrale, Rootsile, Soomele ja Austriale, kes said kutse koos. Nad olidki erandlikud -vastupidi tavapärasele kartsid liitumise kaudu pigem kaotada kui võita. Norra lõpuks distantseeruski.

Muudatus oli ulatuslik: liidumaade hulk kasvas tervelt viiendiku võrra ja tekkis tarvidus kohendada juhtimisstruktuure. Et ees terendas perspektiiv hõlmata veel ka postsovetlik Ida-Euroopa, asus EL koostama senisest korrastatumat seadusandlust, mille tuntuim kuju kannab nimetust ?põhiseaduslik lepe?. Lepe on ambitsioonikas katse moodustada ühtne ELi majandus- ja haldusruum, mil on üheselt mõistetav regulatsioon ja mis suudab konkureerida maailma turgude peamise valitseja USAga.

Teisalt sundis lepet tagant vajadus kirjutada uutele riikidele rangelt ette euroopalikud normid. Pärast pikka hingetõmbeaega eelmisest laienemisest otsustas EL katsetada viie arenenuma postsovetliku riigi sulandamisega omade sekka. Mõningase värinaga, sest liidu dominant Saksamaa polnud pealt kümne aastaga suutnud upitada järjele oma idaosa, uute puhul terendasid veel tõsisemad probleemid.

Kogu selle askeldamise paiskas USA kaval NATO-kutse segamini. USA paigutas ELi sisuliselt kahvli otsa. Ehkki ELi tuumik eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga on püüdnud teha mängu juures head nägu, siis malekeeles ollakse sattunud vastase turmtule alla, kus võimalikud vaid vähesed valikud ja vastukäigud. USA pakkus ELi suunas vaatavatele riikidele vaba juurdepääsu NATO-le. Kui turvalisusejanused Ida-Euroopa riigid vandusid truudust isegi USA Iraagi-avantüürile, tekkiski olukord, mis meenutab sundkäikude jada. ELi suurim vabadus oli valik kahe kaitseplaani vahel: forsseerida liidu laienemist või lubada aastaid rahutult oodanud kandidaatidel pudeneda USA mõjusfääri. Kümnele kandidaadile korraga ELi astumise kutse esitamisega valiti esimene strateegia. Sellest tulenes vajadus viia liituvais riikides läbi referendumid ja hoolitseda, et need annaksid positiivse tulemuse.

See oli astumine õhukesele jääle ning päris kindlasti andsid selgemad pead Brüsselis sellest endale aru. Kui ELile valmistavad konstitutsiooni ja muid aluseid korraga erineva arengutaseme, ajaloolise kogemuse ja huvidega riigid, kel kõigil on veto-õigus, siis on loogiline, et see ei saa kujuneda autoriteetseks ja toimivaks tekstiks.

Tagajärjed on näha, põhiseaduslik lepe on edasi lükatud. Ent küsimuse, kas sedavõrd massiivne lõimumine on otstarbekas, oli ELi seadusandluse valmimist ennetav rünnak USA poolt eos välistanud. Nõnda põimusid vanad ülesanded uutega. Ilmselt arvati, et olukord ei kujune nii lootusetuks, uued liituvad protsessiga sujuvalt, olulisi nõudmisi esitamata. Nii see üldjoontes läks, ainult Poola pressis enne allkirja välja mingeid õigusi. Siiski, viga oli selleks ajaks toimunud. Võimalik, et Brüssel ei teadvustanud lihtsat asja: kui soveti sulatuskatlast vabanenud rahvastele antakse valida ainult rikkus või ainult turvalisus, valivad nad viimase. Hirmud olid eksistentsiaalsed, meelitamine lihapüttidega teisejärguline, kuni esmavajadused rahuldamata ? postsovetid neelasid USA konksu hõisete saatel alla.

Ja õigesti tegidki, vaevalt muidu oleks õnnestunud tuua nähtavale Saksamaa ja Prantsusmaa tõelist palet. Uute rahustamiseks kuulutasid ELi tuumikriigid suvel ühtäkki, et EList olulisem on neile omavaheline hea läbisaamine ning nad ei pruugi vähematest vendadest hoolida. See oli rabe katse kaitsemängu käigupealt ümber organiseerida, sest tagalasse oli ilmunud tuld andma vastase vigur: Poola. Sellega tunnistati, et EL on teinud kiirliitumise variandi valimisel midagi väga valesti, ning üritati taganeda teise variandi juurde, kus on eelisasendis läbiproovitud tuumik. Ent iga maletaja teab, et järjekindel mäng halva plaani järgi on ikka parem kui plaani vahetamine selle vastu, mis varem sai hüljatud.

Poola on ELi peksupoiss ja seda õigusega. Tekkinud on USA-Poola telg, mis toimib analoogiliselt Reiljani-Alliku teljega Eesti valitsuskriisis, raputades tuumikut kahest suunast korraga. Ilmselt polnud ELi ?vanad? arvestanud Poola eripäraga. Poola positsioon on selge - saada võimalikult palju tagatisi ja vältida ümberjagamist, mida naabrid on tema kallal alatasa toimetanud. Saksamaa plaanide kärpimine on üks võimalus hoida end tegijana Euroopa pildil. Nende (ka meie) ideaal on korraga nõrk Euroopa ja nõrk Venemaa.

ELi ideoloogide paaniline hüplemine annab märku, et USA on saavutanud sihi. Jah, ega USA ole vaenlane, tal on üksnes vaga soov hoida EL ebastabiilsena, et see ei suudaks haarata jänkidelt uusi turge.

Autor: Mait Raun