Kui korrumpeerunud on USA kapitaliturud?

Miks USA väärtpaberibörsil viimastel kuudel nii hästi läheb ? Dow Jonesi tööstuskeskmine on madalaimast punktist mullu 11. märtsil tõusnud praeguseks 30% -, kuigi meedia kajastab üht skandaali teise järel? Oleme näinud Enroni stiilis korporatiivse juhtimise pettusi, Arthur Andreseni laadis raamatupidajate mustkunstitrikke, Putnami fondi stiilis müügi ajastamise ebatäpsust turul avatud investeerimisfondide poolt.

Miks rohkem investoreid pärast kõike seda minema ei kõnni?

Kõige olulisem põhjus on ettevõtete tulude järsk suurenemine ja majanduse üldise olukorra paranemine. Skandaalid võisid börsimeeleolusid langetada, kuid majandusliku õitsengu tõusulaine mattis nende mõjud enda alla ? vähemalt praeguseks.

Meediakanalid on kajastanud sündsusetut finantskäitumist, äratades ja kujundades emotsionaalseid reageeringuid, millel on sageli rahaturgudele võimas mõju. Emotsioonid pole aga ainukesed asjaolud, mis investeeringuotsuseid juhivad.

Investorid võivad emotsionaalselt reageerida, kuid on ebatõenäoline, et nad lasevad oma vihal olulise väärtuse tõusu mööda lasta.

1990ndate lõpu ülemäärane optimism püsib veel ja seega on investorid rohkem mõjutatud nende optimismi kinnitavast ettevõtete tulude kiirest tõusust kui finantsskandaalidest. USA ettevõtete 2003. a puhastulu 100 miljardi dollarilise aastase tõusu kõrval tunduvad skandaalid tühisena.

Need skandaalid tunduvad veel tühisemad, kui mõista, et petturlike USA ettevõtete nimekiri on lühike. 2002. a nõudis USA väärtpaberijärelevalve (SEC) tollane esimees Harvey Pitt enam kui 1,2 miljardi dollarilise aastatuluga USA ettevõtete tegevdirektoritelt, et nad allkirjastaksid oma finantsaruanded 14. augustiks 2002 ? ja seejärel peetaks neid kriminaalkorras vastutavaks, kui need petturlikud on.

Maailm eeldas ümberarvestuste lainet ärevil tegevdirektorite poolt, kuid rohkem kui 600 tegevdirektorist, kes tähtajaks oma allkirja andsid, ei tunnistanud ükski suuremaid eksimusi.

Paradoksaalselt on just skandaalid esile tõstnud Ameerika tugevat reguleerimissüsteemi. Need ei ole tõendiks mitte laialtlevinud korruptsiooni, vaid USA järelevalveasutuste valvsuse kohta. Just seetõttu on need juhtumid pigem erandiks kui reegliks. Seda valvsust peegeldab ka kiire seadusandlik reageering hiljutistele finantsskandaalidele. 2002. a Sarbanes-Oxley seadus tegi tunduvalt keerulisemaks selle kordamise, mida Enron ja Arthur Andresen tegid.

Samamoodi on järelevalveasutused nüüd finantsalaste ebatäpsustega tegelemiseks paremini varustatud. SECi 2004. a eelarve on 811 miljonit dollarit, umbes kaks korda rohkem, kui see oli enne skandaalide pinnaleujumist, ning suurem kui teiste suurte riikide samalaadseil asutustel.

Investorid näevad ka seda, et USA regulatsioonisüsteem on tugev. Ametialaseid kuritegusid on avalikustatud ka New Yorkis ja Massachussetsi osariigis. Need osariigid on kehtestanud tegevusstandardid. Seega teavad investorid, et isegi juhul, kui SEC tõsistest probleemidest mööda vaatab, võib teine reguleeriv asutus vahele astuda. Parim tõend jätkuva usu kohta USA väärtpaberiturgude terviklikkusesse tuleb välisinvestoreilt - nemad oleksid esimesed jalga laskma, kui nad kardaksid ohjeldamatut korporatiivset pettust ja ebapiisavat järelevalvet. Nemad oleksid äärmiselt tundlikud mis tahes infovirve pärast selle kohta, et USA ei pruugi olla nende raha jaoks turvaline paik.

Suur osa investoreist tunnevad hea asja ära, kui nad seda näevad, kuigi tegemist pole alati just kõige ratsionaalsema inimtüübiga. Turg ei pruugi USA väärtpaberibörsi täiuslikult hinnata, kuid tasub arvata, et korporatiivsed skandaalid ei ole selle peamine põhjus.