Rannad ja loodusalad tihedalt asustatud aladeks?

Äripäeva artikkel ?Reiljan teeb maa maguskas? (08.01.) jätab mulje, nagu tegutseks keskkonnaminister paari valitud kinnisvaraärimehe huvides, kui viis valitsusse taotluse mitme ala tiheasustusalaks kuulutamisest Harjumaal. Paraku pole kõik sedavõrd lihtne ja üheplaaniline.

On selge, et huvi Tallinna ümbrusesse maju ehitada, just seda piirkonda oma elupaigaks valida on suur. Küsimus on selles, kuidas korraldada ehitustegevus nii, et samaaegselt oleks arvestatud nii maaomanike huve kui keskkonnakaitseaspektid ning riigil ja laiemal avalikkusel säiliks võimalus protsesse juhtida? Kõik need ülesanded on võimalik lahendada planeeringute kaudu. Planeeringute, ka detailplaneeringute koostamisel on igaühel võimalik oma sõna sekka öelda, avaldada protesti, esitada vaidlustusi jne.

Hajaasustusega aladel pole millegagi piiratud maaomaniku õigus oma maatükki väiksemateks kruntideks jagada ja maha müüa. Kohalikule omavalitsusele tuleb küll jagamisest teada anda, kuid mingit võimalust seda takistada omavalitsusel, rääkimata naabritest ei ole. Samuti puudub avalikkusel võimalus sekkuda hajaasustusega aladel asuvatele maatükkidele ehitamise küsimustesse. Ehitamine neil aladel ei nõua planeerimist, piisab projekteerimistingimustest ja ehitusloast.

Hoopis teisiti on lood tiheasustusega aladel. Seal ei või avalikkuse eest läbi käiva planeeringuta maad tükeldada ega midagi ehitada. Sellise planeerimistegevuse üle järelevalvamine ei ole mitte ainult maavanema õigus, vaid ka kohustus.

Kui Harju maavanem analüüsiks sisuliselt Harju maakonnaplaneeringut, jõuaks ta ilmselt isegi järeldusele, et kuigi maakonnaplaneeringu graafiline osa ei võimalda üheselt aru saada, kus need tiheasustusega alad Harjumaal asuvad, on planeeringu seletuskirjas asi siiski paika pandud selliselt, et suur osa Harjumaast ongi tiheasustusega ala. Maakonnaplaneeringu seletuskiri ütleb selgelt, et tiheasustusega alaks tuleb lugeda ühepereelamute, aiamajade või suvilate gruppi, mis koosneb enam kui kolmest nimetatud hoonest, mille omavaheline kaugus on alla 100 m.

Valitsuse nõustumine tiheasustusala moodustamisega ei loo automaatselt tiheasustusega ala. Tegu on esimese sammuga, mis võimaldab omavalitsusel alustada mahukat planeerimistegevust vähemalt oma üldplaneeringu tasemel (maakonnaplaneering näeb tiheasustusega aladena ka suhteliselt hõredalt asustatud alasid). Ses protsessis on kõigil võimalik kaasa lüüa, esitada oma ettepanekuid ja arvamusi.

Ministeeriumi eesmärk ei olnud teatud alade täisehitamise lubamine, pigem vastupidi. Isegi Tallinn, mis on tervenisti tiheasustusega ala, ei ole kogu ulatuses täis ehitatud. Selles on märkimisväärne roll avalikkusel, kes on sekkunud arengutesse just planeerimismenetluse kaudu. Teatud ala tiheasustusega alana määratlemine võimaldab selle ala kavakindlat ja kontrollitavat arendamist. Vaid olukorras, kus ka riigi esindajail on võimalus planeerimistegevuse kaudu protsesse mõjutada, võime olla kindlad, et ka loodusega arvestatakse.

Autor: Villu Reiljan