Keskerakonna alternatiiv

On avaldatud arvamust, et viimane aasta Eesti poliitikas keskendus kuidagi eriliselt sotsiaalpoliitikale. Tegelikult see nii ei olnud. Aastast aastasse on toimitud ühtviisi: kui rahvas tahab rääkida sotsiaalpoliitikast, surub valitsus inimesed majandus- ja fiskaalpoliitiliste argumentidega nurka.

Tõsi on see, et mullu oli rahvas aktiivsem kui kunagi varem oma sotsiaalsete nõudmiste sõnastamisel ning valitsejateni viimisel. Toimus elav arutelu vanemahüvitise ümber ning õpetajad nõudsid palgalisa. Valitsus tegi ikka nii, nagu tahtis, kuid valitsuse taktikaline võit rahva üle saab pikas perspektiiviks kujuneda vaid strateegiliseks kaotuseks. Inimeste nõudmine, et Eestist peab saama inimväärsem ühiskond, ei kao kuhugi. Me oleme oma sotsiaalsete probleemide lahendamisel palju rohkem maas ELI riikidest, kui tahame ja julgeme enesele tunnistada. See ei ole objektiivselt nii kujunenud, vaid see on väära majanduspoliitika tulemus.

Eestis jutlustatakse seisukohta, et makse tuleb alandada, ühiskonna ootused räägivad teist keelt. Varem või hiljem saab aksioomiks seisukoht, et maksude kergekäeline alandamine on vaja seisma panna. Võrdluses paljude maailma riikidega, mis on tuntud oma madala maksukoormuse poolest, näib meie maksukoormus suhteliselt kõrgena. See on vaid näiliselt nii ja tugineb sellele, et madalama maksukoormusega riikide sotsiaalkindlustussüsteem põhineb suures osas firmapensionidel ja kohustuslikul pensionikindlustusel läbi erakindlustusfondide, mida OECD metoodikas maksukoormuses ei arvestata. Sotsiaalmaksuta on meie maksukoormus 23% ? 2% madalam kui iirlastel, kes on Euroopa Liidu madalaima maksukoormusega. Madalate maksude tulemusena ei suuda riik ja omavalitsused täita sotsiaalseid ülesandeid, mida elanikud neilt ootavad.

Reformistid ja respublikaanid õigustavad enda kavatsusi väitega, et madalad maksud võimaldavad jätta raha inimestele taskusse. Tegelikult on madalate maksudega riigi arengul jalad alt löödud ?nõrgas riigis ei hakka inimeste taskusse midagi üleliigset kogunema. Vaatamata madalatele maksudele ületavad elanike laenukohustused Eestis nende sääste ühe miljardi krooni võrra ja eluaseme kindlustamiseks võetud laenude hulk kasvas möödunud aastal 8 miljardit krooni. Rääkimata võlakoormast, mille on toonud kaasa kõrgeintressilised krediitkaardid. Kus on see raha, mis pidi rahvale kätte jääma?

Peame arvestama, et inimese heaolu ei määra ainult see, kui palju raha talle jääb, vaid ka see, palju ta riigilt endale hädavajalikke avalikke teenuseid saab. Me oleme vaadanud oma naabrite soomlaste ja rootslaste koolide, teede, ühistranspordi ja inimeste üldise elujärje peale ja arvutanud, kaua läheb meil aega, et jõuda nende tasemele. See ei ole saavutatav teisiti kui eratarbimise ja avalike teenuste optimaalsesse tasakaalu viimisega. Kindlasti tuleb loobuda kõigile ühesugusest tulumaksust ning kehtestada astmeline tulumaks. Toetamist väärib ka Mõõdukate idee kapitalimaksust, millel oleks positiivne mõju varandusliku kihistumise leevendamisele.

Ka haldusreform on üks kasutamata võimalusi meie elatustaseme tõstmisel. Mis jääbki kasutamata, kuni selle sisu on ainult valdade arvu vähendamine ja nende piiride ümbertõstmine. Reformi sisuks peab saama omavalitsuste tulubaasi põhimõtteline ümberkorraldamine. Mõni aasta tagasi järeldasid Taani eksperdid oma uuringus (tellija Eesti Linnade Liit), et Eesti omavalitsuste suutmatus täita neile seadusega pandud ülesandeid tuleneb kahe miljardi kroonisest puudujäägist nende rahastamisel. Euroopas on riigi ja omavalitsuste rahakoti suhe 50:50, meil 75:25 omavalitsuste kahjuks. Seda ei saa kuidagi parandada ühtedelt võtmise ja teistele andmisega olemasoleva raames. Alles pärast seda, kui kõiki omavalitsusi puudutav kahemiljardiline puudujääk on kõrvaldatud, saame omavalitsustelt nõuda normaalsel tasemel tänavahooldust, kõikjale ulatuvat ühistransporti, tänastele nõuetele vastavaid koolimaju.

Naeruväärne, aga kohalike maksude osakaal üldisest maksutulust moodustab Eestis vaid 0,1%. Pole teist sellist Euroopas riiki, kus see oleks nii madal.

Avaliku sektori alafinantseeritus tingib sotsiaalse ja füüsilise infrastruktuuri mahajäämuse. Sellest tulenevatel probleemidel on oht eskaleeruda ning kasvada ülepea kiiremini, kui ette kujutame. Kardetavasti ei oska meie noor valitsus seda ette näha. Et jõuda tulevikule mõtleva riigivalitsemiseni ja valdkondade üleste küsimuste lahendamiseni, peab valitsema hea koostöö ja vastastikune usaldus.

Tänase valitsusliidu suurim töötakistus on see, et selle osapooled ise ka usu, et nende valitsus enam kaua vastu peab. Ja salamisi otsib igaüks võimalusi pehmeks maandumiseks ning partnerite ülemängimiseks. See kallutabki valitsusparteisid tegelema üha enam näiliste, mitte tegelike probleemidega, inimeste tegelikke muresid lausa vältima!

Valitsuse juhtimiseks töisematele radadele on vaid üks tee ? valitsuse vahetus.