Magus elu Tartus

Heidi Vihma 16. jaanuar 2004, 00:00

Ehtne on La Dolce Vitas nii sisu kui vorm, peale selle ei leidnud keeleoskaja lauakaaslane pikast menüüst ühtegi kirjaviga. Ehtsa trattoria menüüs ei ole küll toitude nimedele selgitusi juurde kirjutatud, sest kõik teavad niikuinii, mis penne ai quattro formaggi ja risotto ai funghi porcini endast kujutavad. Ja nagu igas lihtsamas Itaalia trattoria?s, on siingi lahtine puudega köetav ahi, kus pitsad sööjate silme all valmis tehakse.

Väikseim pitsa maksis 15 krooni ja kõige kallim roog oli 70 krooni, nii et taskukohast lihtsat toitu saavad siin ka viletsamad tudengid endale lubada. Aga üliõpilastele ju suur hulk kesklinna söögikohti menüüd koostades mõtlebki.

Brusketta?sid ehk röstsaiu oli nelja sorti, neist maitsvaim seente ja mozzarella?ga. Calzone ehk kaetud pitsa oleks võinud keskelt pisut kuumem olla, juust säilitas seal suveräänse jaheduse, aga kooruke oli krõbe ning asi ise nägi hea välja. Taimetoitlaste pastaroog oli kõige mõnusam, mahlakas, maitsev.

Aga veelgi paremad kui juurikasööja lemmikpasta olid siinsed magustoidud, nii ?okolaadivaht budino al cioccolato kui ka tiramisu, mis Magusas Elus eriliselt pehme on ja mida pokaalist serveeritakse. Ja kuna itaallased kohvi lörtsida ei oskagi, on ka siin joogiks ehtne espresso.

Ka Itaalia veinid on kenasti olemas ja peaaegu kõiki saab ka klaasikaupa tellida, mis on meil Eestis küll täiesti erakordne nähtus. Olen alati imestanud, miks küll söögikohad ihnavad pudelit lahti teha ja sealt joojatele soovi järgi jagada.

Söögi kõrvale saab Itaalia kinotegijate plakateid vaadata, ühes nurgas on foto spagette õgivast mehest, kellel pundar parajasti suust välja ripneb. Nii et liiga tõsiselt siin elu ei võeta, sellepärast see magus ongi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:23
Otsi:

Ava täpsem otsing