Käsiraha maksmisega tuleks olla ettevaatlik

Kinnisvarakuulutusi läbi sirvides võib märgata, et parimaid pakkumisi pole vahendanud mitte kinnisvarafirmad, vaid kinnisvara müüb omanik ise. Põhjus on lihtne, kuna soodsa hinnaga korterit ei hakkaks kinnisvarafirma lehes kuulutama, vaid ostaks ise spekuleerimise eesmärgil ära või pakuks otse oma püsiklientidele.

Seetõttu on tõenäoline, et usin kinnisvaraotsija peab tegema tehingu ilma maakleri abita. Iseseisvalt tehingut tehes tuleks mõningatele seikadele aga enam tähelepanu pöörata.

Kuna ostu-müügilepingu valmistab ette ning sõlmib notar, siis sellega suurt riski ei kaasne, sest raha on võimalik liigutada läbi notari deposiidi, mis on kõige turvalisem vahend.

Hoopis riskantsem osa on käsirahalepinguga seonduv. Soodsa hinnaga korterit müüv omanik, ei jää lihtsalt ?jah? sõna peale ootama, kuni ostja oma asju korraldab, vaid müüb korteri sellele, kellega ta esimesena notari juurde saab minna. Seega puudub ostjal igasugune garantii, et temaga tehing sõlmitakse. Alternatiivina pakub omanik käsiraha maksmise võimalust, millega lepitakse kokku tehing kindla perioodi jooksul sõlmida. Tavaliselt on käsiraha 10% korteri hinnast.

Ent selline summa lihtkirjaliku käsirahalepingu alusel võõrale inimesele loovutada, kätkeb endas märkimisväärset riski. Kuna tegemist on suure summaga, siis ahvatleb see ka pettureid tegutsema. Põhimõtteliselt on petturil lihtne üürida näiteks miljonikroonine korter, see veidi turuhinnast madalama hinnaga müüki panna, et lühikese ajaga leida palju ostuhuvilisi. Kui dokumente ei kontrollita, saab teha teha korteriga mitu eellepingut, kasseerida käsiraha ning siis kaduda, teenides seega lühikese aja ning vähese vaevaga märkimisväärselt hästi.

Sagedamini võib olla tegemist küll tõelise korteriomanikuga, ent asjatundmatusest ei ole ta kursis mõne takistusega, mis ei lase tal tehingut läbi viia. Näiteks ei tea ta, et tema korter on ühisvara ning abikaasa ei soostu tehinguga. Samuti võib olla naabritel eelisostuõigus. Korterit turuhinnast odavamalt müües võib omanikul olla näiteks rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees, milleks ta saadud käsiraha kohe ära kasutab. Sedasi võib ka ausate kavatsustega korteriomanikuga käsirahalepingut sõlmides avastada, et ollakse tupikseisus: käsiraha tagasi ei saa ning korterit osta samuti mitte. Kohtu teel olukorra lahendamine on pikk ja keeruline protsess, mis võib kergesti ebaõnnestuda. Seega tuleb arvestada, et käsiraha lihtkirjaliku lepingu alusel omanikule andes, võetakse igal juhul risk.

Ent riski saab vähendada, kui kõiki dokumente kontrollida ning ühistu esimehega ja võimaluse korral ka mõne naabriga vestelda.