Karistus on ennetuse osa

Narkokuritegevus on ühiskonna vähkkasvaja. Kui rahvaasemikud hiljuti täielikus üksmeeles karmistasid narkokuritegevusele määratavaid karistusi ja mitmed õigusteoreetikud selle peale ajakirjanduses kriitikanooli pildusid, nõuab see Riigikogu astutud samm pisut avalikku selgitust.

Narkokuritegevusest tuleneb ühiskonnale erinev kuritegevus. Alates rahapesust ja korruptsioonist, mis soodustavad ebaausat konkurentsi riigi majanduses, halvates legaalset majandust. Ja lõpetades tänavakuritegevuse, varguste ja üldise moraalilangusega. Seetõttu nõuab see kuriteoliik erilist tähelepanu. Narkokuritegevuse vähenemise võtmeküsimus on ühiskonna harmooniline areng, hea politseitöö ja kohtupraktika. Jagan lugupeetud õigusteadlaste hirmu, et enamus kurjategijad ei karda pikka vangistust, kuid sellele vaatamata julgen arvata, et osa kardab siiski.

Kardavad need, kes uimastikaubandust korraldavad ja peavad ennast ärimeesteks ning elavad väljastpoolt vaadates eduka ärimehe elu. Loomulikult teavad nad, et nende äril on risk, kuid saavutatav kasum on seda väärt. Riskiks peetakse mõistlikku aega, mis tuleb halvimal juhul vangis istuda. Risk käib tuusiku hinna sisse. Kui risk välistab suure tõenäosusega kurjategija elujõulises tulevikus Ferrariga sõitmise ja sinise basseiniveega villas elamise, siis reguleerivad rangemad karistused vaieldamatult uimastiturgu. Kuritegevus liigub kõikjal leebema kontrolli poole.

Vähemad vennikesed, kes külluses elavate kategooriasse ei kuulu, kes aga üritavad endal narkodiilerdamisega üle Eesti keskmise elatustaset kindlustada, on ohutumad siiski lukkude kui kooli nurga taga. See on maailmavaateline küsimus, kas karistada narkokurjategijat rutiinselt, sest vangi pandu asemele tuleb väidetavalt niikuinii uus tegija ja üritada teda lühida vangisoleku aja jooksul sotsialiseerida, vabastades ta enneaegselt. Või karistada kurjategijat rangelt, nii nagu ühiskond tema tegu hetkel hindab.

Kas ühiskondlik hüve on paremini kaitstud, kui kurjategija on maksumaksja raha eest ühiskonnast isoleeritud, või on pärast kohtupidamist varsti vabaduses, tekitades veel suuremat kahju? Kas uurimise ja kohtupidamise kulud tuleks arvestada kurjategija poolt tekitatud ühiskondliku kahju hulka? Kes peaks kahjud kandma? Kas iga kuriteoohver eraldi või maksumaksja solidaarselt? Kas kahju on võimalik alati mõõta? Need on ainult osa küsimustest narkokuritegevusega seoses, milles ei suudeta ilmselt kunagi kokku leppida. Narkokuritegevust seadusemuudatus ei likvideeri, aga olulisim on siiski riiklik sõnum. Resoluutne narkokuritegevuse vastane maailmavaade on hetkel Eesti poliitikas enamuses, sest selline on ühiskonna ootus. Aga see ei pruugi olla igavene.

Ei saa jätta tähelepanuta, et Eestis käib praegu diskusioon prostitutsiooni legaliseerimise või keelustamise üle. Kui Eestis suhtutakse prostitutsiooni Põhjamaadest erinevalt, kellega meil on ühine prostitutsiooni- ja narkoturg, siis tähendab see tulevikus turismi suunitluse olulist muutumist. Seksiturismiga suureneb oluliselt narkoturu käive.

Ekstreemne näide karmide narkokaristuste kohta on Tais vangistatud eestlased. Mis puutub Taisse laiemalt, siis ilma ekstreemse narkovastase poliitikata ei suudaks sealsed võimud massilise lõbuturismi ja prostitutsiooniga kaasnevat uimastitarbimist üldse kontrolli all hoida. Sõnum, mis läänemaailma antakse, on üsna veenev. Turism on aga sealse majanduse alus. Siit moraal kohalikele legaalse prostitutsiooni ihalejatele.

Teine avalik hirm, mis vajab seoses karistusseadustiku täiendamisega leevendamist, on asjaolu, justkui seaduse tihe muutmine raskendab kohtupraktika tekkimist. Hirm on põhjendatud, sest kehtiv karistusseadustik on jõus olnud alles veidi üle aasta. Seadusemuudatus aga ei muuda seaduse üldideoloogiat. Kõik ettepanekud, mis võisid karistusseadustiku üldist tasakaalu väärata, roogiti õiguskomisjonis varakult välja. Karistusseadustiku muudatused ei suru kohtutele narkokuritegude eest karmimate karistuste määramist peale. Saab ka leebemalt, kuid seadusemuudatus annab kohtunikule laiema otsustusvõimaluse. Keegi ei saa tulevikus pugeda vabanduse taha, et Eesti seadused ei võimalda karmimaid kohtulahendeid, kuigi asjaolud seda kindlasti eeldaksid.

Kohtupraktikat kujundavad ka edaspidi uurimise kvaliteet ja kohtunik. Seadust on täiendatud, et anda ka paremaid ja täpsemaid võimalusi narkokuritegude kohtueelseks menetlemiseks. Prokuratuuril saavad olema oluliselt paremad võimalused jälgida uurijate tegevust pättide püüdmisel. See tõstab narkokuritegude uurimise kvaliteeti, mis annab kohtunikele omakorda parema võimaluse määrata kurjategijatele adekvaatsed karistused.

Oleksin populismisüüdistustega väga ettevaatlik, sest nende esitajad on küll loonud kaasaegse karistusseadustiku, kuid ei ole liiga sageli arvestanud, et Eesti ühiskond ei vasta Euroopa keskmistele näitajatele. Probleemid, millele nad viitavad, lahendatakse targa sotsiaalpoliitikaga.

Autor: Jaanus Rahumägi