Riskikapitalifondi rahastagu erasektor

Seni on Eesti riskikapitalituru probleem olnud uute tehnoloogiate/toodete ning viimastel põhinevate alustavate ettevõtete finantseerimine. Nimetatud majandustegevusfaasi ei ole erakapital üldjuhul huvitatud sisenema, seda projektide liigkõrge riski ja tihtilugu Eesti tingimustes ka väiksuse tõttu. Seetõttu võivad paljud potentsiaalselt huvitavad tehnoloogilised ideed jääda juba eos rahastamata. Erainvestorid on huvitatud sisenema juba kommertsedu tõestanud ettevõtete arendamisse nende kasvufaasis.

Kõrge riskitaluvusega pikaajalise kapitali puudujääk pärsib Eesti majanduse strateegilist konkurentsivõimet ja pikaajalist majanduskasvu. Arvestades teiste riikide kogemusi, on tootearenduse ja tehnoloogia peamised rahastajad riiklikud riskikapitaliprogrammid. Eestis on vaja jõulisemat riigipoolset tuge varases faasis olevate ja uutel tehnoloogiatel põhinevate alustavate ettevõtete finantseerimisel. Üks võimalus oleks luua kõrgema riskitaluvusega kapitali pakkuv riiklik fond. Sedasi on see idee välja käidud Strateegiliste Algatuste Keskuse poolt. Fondi igapäevane juhtimine ja vastutus sekkuda investeeritud ettevõtete arendamisse jääks riigi kätte. Investeerides saab riik väljaantava raha vastu osaluse ja hääleõiguse ettevõtetes.

Riikliku riskikapitalifondi peamine oht on projektide hindamiseks ja edaspidiseks juhtimiseks vajamineva kompetentsi puudumine ning finantseerimisallika anonüümsus. Eesti riigiasutustel puudub kompetents, mida on võimalik omandada vaid läbi pikaajalise äripraktika. Riskikapital vajab aktiivset, motiveeritud ja konkreetse isikuna eksisteerivat investorit, mitte anonüümset avalikku sektorit.

Fond võiks olla loodud koostöös erakapitaliga. Raha tuleks erasektorist, kus sellest kindlasti puudu ei ole. Esiteks napib riigil ra-ha niigi, mistõttu võiks fondi (kaas)rahastamine olla seotud poliitilise riskiga. Teiseks parandaks erakapitali poolne kontroll ja juhtimine investeerimisportfelli kvaliteeti. Sel juhul võiks eeldada efektiivsemat kontrolli fondi paigutatud vahendite kasutamise ja fondi igapäevase tegevuse üle, läbi mille oleks paremini kaitstud ka riigi poolt paigutatud kapital. Selle tulemusena väheneks nn agendikonflikti oht fondi rahaliste vahendite kasutajate (investeerijate) ja fondi ainurahastaja ehk riigi vahel. Kindlasti tuleks kaasata kogenenud erakapitalil põhinev institutsionaalne investor ka investeerimisprojektide hindamisse ja portfellettevõtete igapäevasesse juhtimisse. Juhul kui investeeringute juhtimine usaldataks vaid riikliku struktuuri kätte, pärsiks see erakapitali julgust fondi täiendavat raha tooma. Investeerimisriski vähendamiseks ja erakapitali meelitamiseks fondi võiks riigi poolt kasutada kaht instrumenti:

a) osaliselt hüvitada riskifondist investeeritavate projektide uurimis- ja arendustegevusega seonduvaid kulutusi;

b) osaliselt katta riigi poolt fondi investeeringute ebaõnnestumisega seotud kulutusi ehk riik annaks loodava fondi paigutustele omapoolse osalise tagatise. Kui projekt ebaõnnestub, siis kompenseeritakse fondile või erakapitalile osaliselt tema investeering.