Teeme leiutise kaitsmise odavamaks just ettevõttele

14.01 Äripäevas otsis hea kolleeg Jüri Käosaar taga Eesti leiutajaid ja novaatoreid, kurtes, et 260 leiutist ? 31 patenti ning 228 kasulikku mudelit ? ligi 10 a jooksul on naeruväärselt vähe (vt - Kus on Eesti leiutajad ja novaatorid?). Kolleeg mainis ka, et Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu kohaselt vähendatakse ehk patendi, kasuliku mudeli ning disaini taotlemise riigilõivu füüsilisele isikule 4 korda. Käosaar arvas aga, et ega sellest abi ei ole, kui pole ideesid, mida kaitsta.

Ei vaidle vastu, et Eesti innovatsiooni olukord on üsna tõbine (kuigi: pooled kehtivad patendid ning kasulikud mudelid on registreeritud viimase kahe aasta jooksul, st ideede juurdevool kiireneb). Arvan aga, et riigilõivude vähendamine on põhimõtteliselt hea plaan innovatsiooni elavdamiseks.

Väiksem riigilõiv võimaldaks teadus- ja arendustegevuse ettevõtjatel esitada enam taotlusi tootearenduse tulemustele, tagades tootele mitmekülgsema õiguskaitse ning luues tugevama patendiportfelli. Mida suurem on patendiportfell, seda suurem tõenäosus, et ses leidub ka pärl, st patent, mille kasutamisest on teised ettevõtjad huvitatud või millest tulenevaid õigusi keegi rikkuma hakkab. Leiutamise eesmärk ei ole enam ammu maailma ajalugu muutvad nn baasleiutised ? nagu sisepõlemismootor, transistor või laser ?, vaid pigem igapäevane, samm-sammuline arendustegevus, mille tulemusena tekib igal tõsisel leiutajal uus ja kaitstav leiutis vähemalt kord kvartalis. Täna püüab selline leiutaja või ettevõtja piirduda ühe patendi või kasuliku mudeli taotlemisega aastas, kuna patendivolinik on talle selgeks teinud, kuivõrd kallis on patendi taotlemine. Neljakordne riigilõivude vähenemine saadaks leiutajale signaali, et innovatsiooniga tasub tegeleda pidevalt ning kõik tulemused ära kaitsta. Prognoosin, et neljakordne riigilõivu vähenemine tooks kaasa vähemalt kolmekordse taotluste arvu suurenemise.

Leian aga, et riigilõivude vähendamist on alustatud täiesti valest otsast: on üsna mõttetu vähendada riigilõive füüsilisest isikust taotlejatele ehk üksikleiutajatele. Selle asemel tuleks riigilõive vähendada kas kõigile taotlejatele samaväärselt, või ? sic! ? pigem ettevõtjatele. Eelnõu mõte tundub olevat lihtne: kuna üksikleiutajatel ei ole eriti raha, siis soodustame innovatsiooni üksikleiutajatele.

Kuid mõte on vähemalt kahes osas vigane. Esiteks, ettevõtjad võivad hõlpsalt asuda patente taotlema leiutajate nimel, kohustades neid välja antud patendid ettevõtjale tagasi andma. Seega võiks vabalt kõigile taotlejale riigilõive vähendada, vahet pole.

Teiseks. Nii nagu kõigis riikides, ei ole ka Eestis üksikleiutajad need, kelle leiutusaktiivsust peaks riik püüdma suurendada. Leiutamine ei käi enam ammu kuurinurgas. Julgustama ja soodustama peaks teadus- ja arendustegevust teadusasutustes ja ettevõtetes ? seal, kus on leiutiste rakendamiseks parimad võimalused. Eesti leiutajate kõrget iseteadvust ning kõige kahtlustamist arvestades (tõsi, leiutajad on üsna ühesugused igal pool) on nendega nagunii väga raske leiutise kasutamises ärilises mõttes mõistlikule kokkuleppele jõuda. Meenuvad Eesti leiutajad, kellele välisfirmad on väidetavalt miljoni- või enamkrooniseid pakkumisi teinud, kuid kes on keeldunud oma õigusi müümast, põhjendades seda nt sooviga hoida leiutist Eestile. Minu arvates üsna rumal ja lühinägelik samm, eriti arvestades, et miljoni krooniga võiks seesama leiutaja käivitada üsna korraliku teadus- ja arendustegevuse ettevõtte ning kümneid uusi leiutisi luua ja kaitsta.

Kui üksikleiutajatele tehtaks veel soodustus füüsilise isikuna patendi või kasuliku mudeli taotlemisel, siis kaob nende tahe ettevõtjatega koostööd teha veelgi. Pigem peaks ettevõtjatele riigilõive vähendama ? leiutajal tekiks motivatsioon ühineda mõne ettevõttega või asutada oma ettevõte. Mis sellest, kui patentimine muutuks odavamaks ka välisfirmadele ? Patendiameti tegevustulud ületavad nagunii pea neljakordselt tegevuskulusid.

Paar sõna veidi eksitavast väitest, et leiutise kaitsmine välisriikides on nii kallis, et ei tasu enamasti ära. Arvan, et see väide on üks põhjus, et Eesti leiutiste kaitsmise aktiivsus on just nii madal, nagu ta on. Patendi taotlemine on tõesti kallis, kui soovida kaitsta patenti kõigis maailma riikides või killustatud Euroopas, kasutades selleks rahvusvahelist patenditaotlust või Euroopa patenditaotlust. Kuid kui kasutada loomingulist lähenemist, on võimalik tunduvalt väiksemate kulutustega luua tunduvalt suurem ning kvaliteetsem patendiportfell.

Patendikaitset tuleb taotleda seal, kus on potentsiaalne turg; kus on hästi korraldatud patendisüsteem, st patendi taotlemine ja jõushoidmine on suhteliselt lihtne ja odav; kus patendiõiguste teostamine kohtus on suhteliselt tavaline ning kus patendiõigustest ka lugu peetakse ning kus on olemas aktiivne tehnoloogiasiirde turg. Paraku, ükski Euroopa riik ei paista ses osas eriti silma, mistõttu ei ole autori jaoks ka üllatus Euroopa mahajäämus nii Jaapanist kui USAst.

Elektroonikainsener Mart- Enn Koppel on Eesti ja Euroopa patendivolinik ning tal on intellektuaalomandi magistri kraad USAst.

Autor: Mart-Enn Koppel