Eesti Energial on vara rääkida hinnatõusust

Äripäev on seda meelt, et enne kui Eesti Energia läheb energiaturu inspektsioonilt küsima nõusolekut järjekordseks elektri hinna tõstmiseks, koostab ta oma pikaajaliste investeeringute kava, näidates üksipulgi ära, milleks ja kui palju on tal vaja raha ning kui palju ja millise ajavahemiku tagant tuleks tal oma kavatsuste elluviimiseks elektri hinda tõsta.

Alles siis kui EE-l on selline kava olemas ja ettevõtte nõukogu on selle ka heaks kiitnud ning see on avalikustatud, saab diskuteerida hinnatõusu vajalikkuse ja suuruse üle. EE on monopol ja kuni selle ettevõtte positsioon ei muutu, on tarbijail õigus nõuda investeeringute avalikustamist. Praegu tahab EE aga tarbijakaitseorganisatsioonid hinnaaruteludest üldse kõrvale jätta.

Praegu hinnatõusust rääkida on ilmselgelt enneaegne - pole teada ei investeeringute kava ega kavatsetava hinnatõusu suurust. Puudub lihtsalt objekt, mille üle vaielda, objektiivsete hinnangute andmisest rääkimata.

EE nõukogu liikme Janno Reiljani (Rahvaliit, Riigikogu liige) sõnul on investeeringuiks vaja 50 miljardit krooni aastani 2016. Mingisugune kava järelikult ikkagi eksisteerib, mis muidugi pole paha - seda hõlpsam peaks EE-l olema avalikkuse ette tulla konkreetsemate mõtetega.

EE juhtkond Gunnar Okiga eesotsas on viimasel ajal sagedasti erakondade esindajatega kohtunud. Küsimus on selles, kui avatud kaartidega EE mängib. ?Investeeringuvajadust 50 miljardit krooni aastani 2016? lahtiseletamatu kujul saab pidada kõige enam kõlavaks loosungiks hinnatõusu taotlejate suus, mitte pädevaks argumendiks elektritariifide tõstmiseks.

Toimetuse meelest peavad Eesti tarbijad teadma, kas EE kavatseb panustada vaid põlevkivienergeetikale, kas investeeringukava sisaldab hiljuti välja käidud soovi osaleda tuumajaama rajamisel. Samuti on huvitav teada, mis järgus on merealuse kaabli ehitamine ja mis see kõik maksab. Ja sedagi, kas EE haub endiselt plaane osta Leedu jaotusvõrke - esimene katse küll nurjus -, sest sellisel juhul oleks loogiline, kui selle investeeringu kulud maksaksid kinni Leedu, mitte aga Eesti elektritarbijad.

Kui ka väga optimistlikult tulevikku vaadata a´la Eesti elanike sissetulekud suurenevad hüppeliselt pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga, ei anna siinseilt tarbijailt kuidagi kümnekonna aastaga 50 miljardit välja pigistada - tegu on meie tulusaajate kahe aasta palgaga.

Tundub, et EE raiskab liiga palju aega elektri hinna tõusule poliitilise toetuse saamiseks, selle asemel et kaaluda alternatiivseid rahastamisallikaid - võrkude erastamist, nagu teeb Leedu või viies ettevõtte börsile.

Loodetavasti ei ole poliitikuil energiamonopoliga suheldes meelest läinud, et hiljuti otsustasid nad, et euro peab Eestis kiiresti käibele tulema. Selle eeldus on, et Eesti suudab täita Maastrichti kriteeriume, millest näiteks üks ütleb, et inflatsioonimäär ei tohi ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti kolme madalaima inflatsiooniga liikmesriigi keskmist määra. Elektri hinnast sõltub seega palju rohkem kui ainult EE kasuminumber.

Autor: ÄP